talvetuules praht täidab kõigi kingikotid
sajab tähti pole vahet sest ju kedagi ei koti
hoida hinge risustumast leida kohta kaubanduses
hulga kergem, kui kindlaks jäädes endal yles tõusta vabaduses

pole silmi põlevaid on lootused ja pori
tyhjad bussid linnaosad lahkumised iseenda ori
pole tahtmist lahkuda kuni klompi talub kõri

kvartlatites nimetutes, mida väljaspool ei tunta
jagab almust systlapunkt, metadoonihunta
saab igatsusest priiks igayks kel tahtmist osta
veenõhuke on piir elu surma vahel, prosta
pole tähtis olla keegi kui soov on siia jääda
edukus see sõltub seriaalist nähtud viskist jääga
ka tyhistel on kohta trepikojas rooma yles
uksed sarnased ka lagi tõused üles taevas syles
läbipõlenud lampides peahaavades on iga maja
eksin uksega kuid siiski oma olen kupeldaja
talub kylma yhtekuuluvus kui hoovides on kambad
käige pikalt kõik te sobimatud, kitsed lambad
kelle mõistmatus ei pysi õhtul hämaras rajoonis
masuudist rööpaid pidi kulgeb kogusid groteskses visioonis


----räppriim kõledas agulis-----
inspireerituna omskist

saagem selleks kes me oleme

saagem selleks kes me oleme

ja selga sülitada poleks enam patt

tsistern voolab vedades meid kõiki
skorbuudihaigeid tsirroosarmastajaid

eemale lamedast andeksandmisest

kaugemale mõistmisest narva salaviinast

tahan lõhkeda teile kõigile epateerida

kui tõuseb kuu sisestan ajju USB

sisestan endale oma ehtsust oma identiteeti

mõistangi nüüd lõpuks kui tähtsusetu olen

kõik need pisarad ei märgu ehk lõppebki kord õhk

ja lämbuvad kalad Zyklon B ei tahakski mind enam
veel mõistaksin end kui vaid julgeks
valetada uskuda et homne päev ei tule halvem
tuleb vaid mu enda hirmude peegeldus

siis kostuvadki püssilasud kostuvad mu hüüded
siis tulevadki tänavatele kõik need enesepõletajad
narkomaanid usuhullud neid kõiki usuks ma
kui nad tõestaksid et suudavad veel-

suudavad mind veel veenda ehk ka eenda
eendungi teist kõigist kui tühjus kui lihtsalt mitte miski

ma ise olen resultaat mind tunneb vaid statistika

ning kui kord kustub tuli kui kord surra tuleb aeg
tänulik on taevas mulle alles jääb vaid kaotusballistika

lennata lennata lennata ning enam mitte langeda

sest energia ei kao ega teki vaid muundub ühest liigist teise

nii nagu minagi ei leia end ei kaota vaid tahan ja tahan vaid sind
ja floorat ja faunat teid kõiki debiile geeniuseid

siin nad ongi need lõpmatud pisarad mida orvupõli eritab
mitte keegi aima hooma märkagi neid vaguneid
deportatsioon kaevab sügavalt ja hoolib vaid eikeegi
mu sall ei hoia enam sooja lõpebki see armetu tusk

siber pisaraid ei usu ei usu armusoojust

vaid aknoolisõltuvust ja kihku elus olla

teid kõiki tappa tappa kõiki teid

miinusviiekümneses kartmise öös 

viskan sulle hauda kaasa kõik need mullahorisondid

skafandrid tühjad lakipudelid skalpellid

vanaraud ei taha rohkem oodata ei taha enam olla üksi
kulgeda läbi jääkõrbede nagu eremiit kel hingeankruks jumal

kuid illuminaatorid ei varja vajadust ei varja betoonlusti

mis ei võrdu enam eluga ei võrdu enam minuga

ei võrdu enam millegagi mis ei rahulda mu valujanu
kanistrite maht pole piisav täitmaks mind
vaid lubaduste kõrkus antennide sära ja hommikused võimlemised

need täidavad mu usku nagu prügiauto rooja ja korjamata pudeleid
ja ometi ei lase ennast hiivata end tänavaposti külge ristida
sean end valmis sest särab lõpp- uue alguse paratamatus

mäletan sind kuid ei taha seda hoomata
kui purskkaev pritsin naftat pritsin sülge pritsin spermat pritsin lahkumist

pritsin igavest vajadust olla üksi pritsin kortermaju

pensionäre 30 eurost õllestipendiumi

kas tunned kulla lõhna kas tead kui palju väärt on krematsioon

kas tunned surma hõngu kas tead kui palju tähendab mulle mu sina

kõiki neid uskumisi kõiki neid religioone ei pane ühte biokotti
su silmades on lubadus su silmades on vabadus
silman neid kõiki silman su urni ja miski ei paistagi enam õigem
taevast sajab tuhka naaber raputab sigaretist sõnaõigust
ja mõistan ehk valesti mõtlen et tullakse mulle järele
palju usku on teisse veel rohkem kõrgemaisse
röögin ja nõuan arutust mida aeg mulle ometigi ei anna

ei anna ka kaotused ei anna tubakas ei anna viinad kassiahastused
olen sündinud madala tähistaeva alla ja värisen kui asfaltkuningas
tahan vaid et ei kaoks mu elekter
tahan vaid et rõdud kõiguks vähem

tahan vaid et tahaks vähem tahta

näita mulle teed ja tõusen ma

tõusen kui eimiski tõusen kui kõik
teie jumal teie võhiklikkus teie valskus

olgu mulle ausateks saatjateks



aguli pehkinud voodis
pole veel iial olnud nii külm

allah akhbar

nüüd kõigun taeva kohal
ja nutan teie armetusest
veel viina palju ja oh kui palju armastust
neid silmi tahaks unustada kuid ometi
ei lasta

ja kui kord kätte jõuab aeg
kui lihad välja võetakse ahjust
kui tusamahladest aeg on küps
ja keegi enam helistada raatsi

ma liuglen mööda tänavaid
ja otsin oma usku
imetlen neid laternaid
kui šahada tõotan neile igavest valu
ja unustust

kui vabrikud lõpetavad töö
ja taevas tähed kangastuvad
istun detsembrikülmas toas
ja ootan et ta tuleks
tuleks meie prohvet-
vaba rahwa armuvalu

nyyd olen vaba aega kui on jäänd
veel hetk või mõni rohkem tund
kui helendan ei paista läbi seega
pole vääriline karja kuuluma ja
pelgan und
kui
mattun uttu justkui šramanera
kes kaugem ihadest või eminentsest salapärast
kes syyvis õpetusse
kogunenud
Kirgastunu särast
ja võõras pole fyysiline hingellik askees
siis vajus Õpetaja kestma jäi vaid tarkus
oodates veel tugevamat tungi-rumalust
te dogmades on õnneks kyllalt palju ängi
ajas tulevikus võrdsustamaks jumalust

mu kodumaa on armastus de facto
meid hoiab toitjakaotuspension

see kõik on väikese maa
idapoolseim provints
siit tõuseb päike ja
vuravad rahvast pilgeni täis autobussid
igayks erinev
numbriteta systematiseerimata
nagu me kõik
arengukava exceltabelites
kes arvas et
mõistis graffitit kui kunstivormi
sõõm mooni mõni pilguheit
yyrimaja koridori
kus kapsasupi ja kusehais
kannatab välja kõik iseseisvumised
provints kus
lehvib trikoloor
yllalt ja kyllalt
valge ja sinine
kysite kuhu jääb must
uhkus ja au on punane
provints kus
veel mõni ehk arvabki
et seljataha vaatavad vaid
need kel on põhjust
provints mis
myrgitab ja toidab
neid sadu ja sadu endasuguseid
mida pseudohipid imetlevad kui
võõrnähtust või
eksootikat
ehk ka veel hetk mis
kirgastub yledoosis
roheline syst see on
karikakramäng

tere kallis

sisuliselt sama
ometi mitte midagi
ja kõik on kama

laev

oled ühel laeval motorist ja sul on määratult raskem ja mustem töö kui esimesel tüürimehel, su kajut asub allapoole vee piiri, sa rahmeldad 12 tundi järjest ja seda kõike pidevas müras ja vibratsioonis siis tahaksid sa vähemalt loota, et see laev, laev millel ei olegi kodusadamat, laev mis on alati teel ja kus iga kai milleni ka jõutakse on vaid vahepeatus, et täiendada söe ja toiduvarusid, siis tahakasid sa loota, et ollakse vähemalt sellel teel, et kurss on nendegi vahepeatuste tarvis valitud õige. Ja reisijad ja meeskond ei jää ühel päeval nälga ega mageda vee puudumise kätte sest varud on otsas. Viimaks on see su ameti ja enesehävituse ainus eesmärk ja see tõstab sind vaimselt, annab sulle jõudu ja lubab sul jätkata, selleasemel, et riistad nurka visata ja üle parda hüpata. Sest reisijad, nende hulgas võib olla su pere ja meeskondki, ka need kes ennast vabamalt tunnevad, need kelle päralt on kaptenisild ja eraldi kajutid kõrgematel tekkidel, needki annavad elule värvi, olgu või retorani puhkpilliorkester kelle mängu kuuled sa läbi kambüüsi seina, sinusugustele mõeldud päevapraadi süües (hakklihakastet).

Kui aga siht ei ole õige või puudub, kui laev sõidab teadmata kuhu või seisab lihtsalt paigal ja mootorid töötavad vaid elektri tarvis, kui varud vähenevad ja pole teada kas kõigile jätkubki päästepaatides kohta, siis ühel päeval muutud sa murelikuks. Sa tahad häid uudiseid kuid sinuga ei suhelda, keegi ei anna sulle vastuseid ja su küsimused naerdakse välja ning viimaks ei lasta isegi enam küsida. Siis pole su eneseohverdusel enam mõtet ja kõik mida sa suudad on mitte ühineda madruste mässuga, mässuga mis lõppeb veriselt ja ühel hetkel on kapten tapetud, meeskond joonud end täis ja need kes suudavad veel tüüri hoida ei tea laeva asukohta ega oska seda ka määrata taevakehade ja tuule järgi. Sest see kunst on vajunud ajaloo hämarusse, põlatud ja lõplikult naeruvääristatud ning jääb ainult loota imele, et aina otse triivides ikka viimaks kuskil randutakse, ennem kui viimane labitatäis sütt ahju on lennanud ja viimase tilga mageda veega keegi dussiall käinud.

Mingil ajal tuleb ju inimestel endale kõigi noorpõlve unistuste kõrval tunnistada, et need on vaid unistusteks jäänudki ja et ollaksegi ikka see motorist või junga kes osaleb vaid mingis protsessis, tegevuses mille mõtestatus ei saagi lõpliku vastust, kuid mis on ette nähtud ja milles oma kord ja seadused, vahest ebaõiglased ja mõnikord vägagi, aga mille üks ainus eesmärk on üheskoos see laev järgmise sadamani triivida. Sadamani mis on sadam vaid selleks, et teel lahkunute asemel uued värvata, laev lastida ja jätkata. Ja selles kõiges ei ole midagi üllast. See lihtsalt on nii.

Kui sa näed, et kõik su lastegi edulood eeldavat valet ja kaasa- mängimist ja kiitmist vastutustundetule ohvitserkonnale siis tekib tahtmatult masendus ja äng.
Kas orjal hakkab sellest parem või on ta töö seepärast kergem, et temaga räägitakse... Võiks öelda, ei sugugi. Kuid...

M. Vaik

qs

qs sa oled
siis qi vajan sind ma
qs sa oled
siis qi aru ma ei saa
qs sa oled
siis kui keegi nagu k6hataks
qs sa oled
siis qi armutuli r6hatab
qs
sa
oled

tšekist ja balalaika

veenge mind oma steriilsuses ja ma tulen- tulen nagu kurbus tuli pärast valskeid armastusepäevi ja hiljem kadus öhe
veenge mind oma veendavuses ja ma tulen- tulen nagu tuli tuli ja hiljem ikka inimeste tõttu öhe paiskus
veenge mind oma usklikkuses ja ma tulen- tulen nagu jeesus tuli kolmandamal päeval pärast ristimist

veenge mind mu armsamad
siis tõstangi te mälestuseks peekri
ja naudin hetke olles teiega veel viimast vilku
kus õiguseks on taotud valed
ja akendest paistavad uue alguse kiired
mind hirmutavad te paled
kuid teate ju- ma ei paota suud
mind jälestavad te paled
kuid tean ju- te ei tunne süüd

syltsylg

sylitan

sylitan

sylitan

sylitan

sylitan

sylitan

t6otan

asfaldile

igavest

armastust

sylitan

sylitan

sylitan

sylitan

sylitan

sylitan

__________________________________________________

ida-euroopa tusk usk lootusetus

kust ma tulen?
las ma ütlen teile, kust ma tulen
ma tulen ida-euroopa väikelinnast
kus kuivkempsu hais matab hinge
ma tulen puuriida tagant
vee põhjast
maa alt
paneelmaja viiendalt korruselt
kus vanaema ei lubanud kunagi akent avada.
ma tulen riigist
kus pole religiooni
ja kus millegi eest võitlemine
on märk sinu nõrkusest.
ma tulen maalt
kus päike on haruldane teemant
uskumatu kuldmünt
mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga
ja kus inimesed enne surma
veavad end viimase jõuga metsa
ja heidavad kõva kuusejuurika peale pikali.
ma tulen maalt
kus tõe asemel tuntakse autoriteeti
vabaduse asemel pelgu
ja igatsuse asemel
väikekodanlikku tuimust.
ma tulen maalt
kus keegi pole kunagi käinud
ma tean seda hästi
sest kui talvel tõmbab lumi mu maale kaane peale
ei ole sel lumel kunagi ühtegi kriipsu
ainult nomaadide ja rändhordide jäljed
aga need
ei jää ju kunagi püsima
ma tulen maalt
mida keegi ei tunne
ma tean seda hästi
sest ma lugesin läbi kõik Kundera raamatud
Eestit ei mainita seal kordagi
minust ei kirjuta ka Kafka, Camus, Goethe
- mitte ühtegi sõna
minust ei kirjuta isegi Thomas Mann
vana munn
minust ei luuleta Pessoa
Rilke, Blake ega Rimbaud.
Huvitav, kui Sylvia Plath oma pea gaasiahju pani
kas ta viimane mõte võis siis olla:
"Aga ma ei ole ju Eestis veel käinudki?"
ma tulen maalt
kus lapsed söövad jänesekapsast
nad ahmivad neid suure suuga
ja nende silmad hiilgavad kuuskede hämaruses
nagu metsloomade silmad
teie ei tea, mis silmad need on
teie silmad on niisked ja tumedad
vahetatud bulvaritel, üksteisest mööda
üksteisest läbi triivides
teie silmad ei ole näinud põlenud maju ja auklikke tänavaid
ja balti mere räimi,
neid väikseid külmi kalu,
kelle pärani punased silmad märtsitaevast põrnitsevad
teie silmad ei ole õginud Chiquita banaani
mis lapsele sünnipäevaks kingiti
ja teie silmad ei ole palunud palunud palunud
teie silmad ei ole lugenud tuglast ja suitsu ja liivi
ja underit, õnnepalu, krossi
te ei saa meist aru
sest Schönbrunni lossis ei pakuta kaerakilet ja ihupeksu
ja parem ongi
te läheksite sama lolliks nagu meie juba olemegi:
rahvas, kes kannatab iga jumala päev
vihma, tuule ja pori käes
ja 700-aastase orjapõlve
ja ristisõdijate ning soome turistide käes
ja lõputu töö ning üksteise vihkamise
ja vankade, tiblade, tšurkade käes
ja pimeduse käes
kus ainus valge asi
ainus transtsendentsuse kandja selle linna öödes
on trammid
heledasti valgustatud inimestest tühjad trammid
mis hõljuvad läbi pimeduse
kurvides õõtsudes ja ööõhku lõhestades
ja lõhestades seda koolnud sajandit
selles kummituslikus väikeriigis
kus loetakse samuti foucault'd ja derridad
ja kus saadakse aru
kui keegi peaks ütlema
"la vie est tres chere a l'Europe!"
aga seda ei ütle seal keegi
me oleme haritud ja intelligentsed
me ei topi rahapatakaid sokisäärde
nagu teevad need teie kameruni neegrid
nagu teevad need türgi kebabimüüjad
kas te tõesti ajaloost ei õpi?
ärge siis imestage, kui ühel päeval
te seisate impeeriumi varemetel
käes louis vuittoni kotid ja originaal Šveitsi kellad
ja nutate:
barbarid barbarid barbarid
meie ei ole need barbarid
meie ei ole teie pisarad
meie hoiame raha põuetaskus või koguni pangaarvel
ja me vihkame idaeurooplasi
täpselt nii nagu teiegi
hei, teie!
hüüame me neile
ja näete, neile muslimitele seal
sellele islamile seal
"rullige telgid kokku ja tõstke koormasse!"
aga nad ei lähe
neil on siin hea olla
neil on siin hea olla, aga minul on halb

sest eile siin ilusas linnas
kus isegi Starbucksi kohv
maksab rohkem kui mu vanaema mustakirju lehm
nägin ma demonstratsiooni.
Sajad noored hüüdsid
et nad on kapitalismi vastu.
Nende käed tõusid
nende jalad marssisid
ja jalgade ümber
olid Hugo Boss
ja Levis
ja ühel eriti paksul tüdrukul
oli rinnaesine kaetud märkidega
ta nõudis tuumarelvade piiramist
ja vägede väljaviimist Afganistanist
ja naistele suuremaid õiguseid
ja vabamat seksi
ja politseivägivalla lõpetamist
tema silmad olid kurvad
ja otsivad
ka mina vaatasin ringi
kuhu nad siis jäid?
need eriväljaõppe saanud mendid
kes tormavad demonstrantide sekka
paiskavad pikali selle paksu tüdruku
milleks on vaja tervet üksust
ja tanki
ja siis märke tema rinnast kiskuma hakkavad
aga neid mente ei olnud kusagil
olin ainult mina
ja see väga kallis kohv
ja ma limpsisin selle otsas vahukoort
ja mõtlesin:
minge ..., te lääne noored
kas te üldse teate, mis on kriis?

las ma ütlen teile, mis on kriis
kriis on siis,
kui su ema tuleb '89 soomest
ja ütleb, et riik oli ilus
aga kõige rohkem jäi talle meelde liikuv kassalint
kujuta ette
sa ostad kaubad
paned need lindi peale
ja see viib need ise kassasse
ta oli juba 35
ja ta oli professor
aga liikuvast kassalindist ei olnud ta varem kuulnud
sellest ei kirjutatud neis raamatutes, mida ta luges
sellest ei kirjutanud Kundera
Kafka, Goethe ega Camus
perse
kui ma mõtlema hakkan
millest nad siis üldse kirjutavad?
kriis on see
kui su isa säästab neli aastat
ja ostab siis tugitooli
ja suure peegli
ja paki petti
kriis on see
kui su vanaemal on kapi otsas kott leivakoortega
sest kunagi ei või teada
millal on jälle sõit
see on kriis
nii et, te lääne noored
ärahellitatud lapsed
kes pole elu näinudki.

aga siin ma nüüd olen
euroopa südames
ma olen siin
aga kedagi enam ei ole
suured on kõrbed
ja kõik on kõrb
suured on kõrbed
ja kõik on kõrb
ja siin haiseb
siin haiseb nagu kuivkempsu taga
see hais ainult kasvab ja kasvab
ja lämmatab kõik
see hais jääb riiete külge
ja see ei tule enam kunagi maha
ma tean seda hästi
sest ma tulen maalt
kus ainult see hais veel ongi.

Kasutatud tsitaate Tõnu Õnnepalu romaanist "Piiririik" ja Friedebert Tuglaselt