saagem selleks kes me oleme

saagem selleks kes me oleme

ja selga sülitada poleks enam patt

tsistern voolab vedades meid kõiki
skorbuudihaigeid tsirroosarmastajaid

eemale lamedast andeksandmisest

kaugemale mõistmisest narva salaviinast

tahan lõhkeda teile kõigile epateerida

kui tõuseb kuu sisestan ajju USB

sisestan endale oma ehtsust oma identiteeti

mõistangi nüüd lõpuks kui tähtsusetu olen

kõik need pisarad ei märgu ehk lõppebki kord õhk

ja lämbuvad kalad Zyklon B ei tahakski mind enam
veel mõistaksin end kui vaid julgeks
valetada uskuda et homne päev ei tule halvem
tuleb vaid mu enda hirmude peegeldus

siis kostuvadki püssilasud kostuvad mu hüüded
siis tulevadki tänavatele kõik need enesepõletajad
narkomaanid usuhullud neid kõiki usuks ma
kui nad tõestaksid et suudavad veel-

suudavad mind veel veenda ehk ka eenda
eendungi teist kõigist kui tühjus kui lihtsalt mitte miski

ma ise olen resultaat mind tunneb vaid statistika

ning kui kord kustub tuli kui kord surra tuleb aeg
tänulik on taevas mulle alles jääb vaid kaotusballistika

lennata lennata lennata ning enam mitte langeda

sest energia ei kao ega teki vaid muundub ühest liigist teise

nii nagu minagi ei leia end ei kaota vaid tahan ja tahan vaid sind
ja floorat ja faunat teid kõiki debiile geeniuseid

siin nad ongi need lõpmatud pisarad mida orvupõli eritab
mitte keegi aima hooma märkagi neid vaguneid
deportatsioon kaevab sügavalt ja hoolib vaid eikeegi
mu sall ei hoia enam sooja lõpebki see armetu tusk

siber pisaraid ei usu ei usu armusoojust

vaid aknoolisõltuvust ja kihku elus olla

teid kõiki tappa tappa kõiki teid

miinusviiekümneses kartmise öös 

viskan sulle hauda kaasa kõik need mullahorisondid

skafandrid tühjad lakipudelid skalpellid

vanaraud ei taha rohkem oodata ei taha enam olla üksi
kulgeda läbi jääkõrbede nagu eremiit kel hingeankruks jumal

kuid illuminaatorid ei varja vajadust ei varja betoonlusti

mis ei võrdu enam eluga ei võrdu enam minuga

ei võrdu enam millegagi mis ei rahulda mu valujanu
kanistrite maht pole piisav täitmaks mind
vaid lubaduste kõrkus antennide sära ja hommikused võimlemised

need täidavad mu usku nagu prügiauto rooja ja korjamata pudeleid
ja ometi ei lase ennast hiivata end tänavaposti külge ristida
sean end valmis sest särab lõpp- uue alguse paratamatus

mäletan sind kuid ei taha seda hoomata
kui purskkaev pritsin naftat pritsin sülge pritsin spermat pritsin lahkumist

pritsin igavest vajadust olla üksi pritsin kortermaju

pensionäre 30 eurost õllestipendiumi

kas tunned kulla lõhna kas tead kui palju väärt on krematsioon

kas tunned surma hõngu kas tead kui palju tähendab mulle mu sina

kõiki neid uskumisi kõiki neid religioone ei pane ühte biokotti
su silmades on lubadus su silmades on vabadus
silman neid kõiki silman su urni ja miski ei paistagi enam õigem
taevast sajab tuhka naaber raputab sigaretist sõnaõigust
ja mõistan ehk valesti mõtlen et tullakse mulle järele
palju usku on teisse veel rohkem kõrgemaisse
röögin ja nõuan arutust mida aeg mulle ometigi ei anna

ei anna ka kaotused ei anna tubakas ei anna viinad kassiahastused
olen sündinud madala tähistaeva alla ja värisen kui asfaltkuningas
tahan vaid et ei kaoks mu elekter
tahan vaid et rõdud kõiguks vähem

tahan vaid et tahaks vähem tahta

näita mulle teed ja tõusen ma

tõusen kui eimiski tõusen kui kõik
teie jumal teie võhiklikkus teie valskus

olgu mulle ausateks saatjateks



aguli pehkinud voodis
pole veel iial olnud nii külm