jenissei punk

olen põlev tiibeti munk
astraalrännaku viljatu unelm
ketserlik Luther kes naelutab
rigurvedat Wittenbergi kiriku uksele
peas uljas soni otsekui
oleks saabunud
kevad
prahasse
taevane rahu
maailma katusele
kus õitseb sada lille
vaid koolkondade arvu on
mõnevõrra koondatud
siiski surutis
mingis mõttes kuulumas vanasse maailma
mingis mõttes yrgsesse
suutmata otsustada kas päästjaks on
lootuse mantra
kuulumine
või pysimine
seisjana või kasvatajana
surnuna ehk syndinuna
lahkuma sundides hirmu
olematuse ees
ymbersynni ees
liigse enesearmastuse
sees
vaid ise kohale jõudmine on
olemus
vaid kauguse ja saladuse mõistmine on
tulemus

koolevale jevroopale

on tsivilisatsiooni hukk on hommik
jäi puudu viimsel hingel sisekaemusest
ja varemeis euroopa, impotentne sunnik
vaid soigub enda hirmsast valuvaevusest
kuis peksaks puruks kõik mis kuulub sinna
mis olemise ruumis pole tõde yks
ent napib julmust soovi põletada linna
kuhu kuulumata vist ei oskaks olla igayks
ning vihm see pole kylmus kuigi vahel
on hoobeldet et märg ei hakka kylge
see igatsus on ainult toiduahel
mis paraku ei kutsu suhu sulnjat sylge

vaikselt. ahastavalt.

neil päevil pole minus enam eriti midagi,
mida hoida. teiste eest; enda sees.
kui veel ainult see, mida ei tunnista eneselegi:
küllap kartuses, et siis ta kinnistub seintesse,
raamatutesse,
sellesse, kuidas kevad lõhnab.

see, kuidas upuvad ööd aovalgusse,
kus vaikus on soe.
kus ei ole seda kirjaniku-nimelist tänavat,
kuhu upun mina.
kus kellaseierid tiksuvad mu südamesse arme,
kus taktist tiksub välja mu hing.

ma oskan olla - üksi.

veel üks karjatus

süstaltõde vaikib kuid
pressib end su veenidesse

su keha läbib mõnuaimdus
orgasmi presumptsioon

ühtegi inimest ei tohi nimetada
TÜHJAKS
ilma seda tõendava kohtuotsuseta

lukustan ukse

kuskil haugub koer
tuul puhub
vastu jäätund
akent

on öö on külm on
kuuene äratuskell

on langev krohv
on seinavaip ja
kõrvalkorterist kostuv
karje

see öö möödub
kuuga

magamata



sinuta

korraks kirjutamisest (enesemõnitus mitte õppetund)

nagu rahulolu ei suuda toida rõvedust
nagu taevariigi lipp ei pruugi olla tumemust
valan lausetesse oma uskmatust
ja hoian kaugel kaugel eemal
armastust
ei toida vaprus vaimu kihelust
vaid pritsib sylge sekka sisendust
valgel lehel roppu teadmatust
või veidi pyksi lastud sitta kirjandust*

*parafraseerides Bukowski inetut filosoofiat


---------------
MA qLGEN VÕÕRAL PINNAL viltu sall ja vingus Looja pilk
vist keskkond väär, ent leida pole lihtne seda tõelist
jääb puudu deep'ist lisan vasakpoolsust tilk
pildistades murekoormat balti jaamas, leidnud tõe vist

on teistvärvi siin lugude kaaned

hukk pea lõppevas aprillis
72 neitsit kuid sina seitsmekümne kolmas
estetismi ja õhtumaise kirgastumise otsinguil
talumatu noorus
sinus ja mujalgi
vaid mõnel on kummastav
teistel veel taotluslik
usu meil sama on
laotus pikk

selle nimi on
automaatsus

see on siis kui
inimesed meenutavad üksteisele puruksnärituid kaltse
mida küll avalikult ei kanta
kuid kodus hoitakse suure uhkusega kappides peidus
ja siiski nad naeravad
ning naerdes pritsivad hingest limast tatti

neid kaltse
täpsemini inimriismeid
hoitakse nagu varastatud pühaikoone
nagu esimesi eesti kroone
nagu esimesi kloonitud armastusi

see on kojamehepoliitika
unustatud igaviku lihtsakoelisus
vabade meeste vabad valikud
vabal maal kus sõnu ei kardeta

selle nimi on
demokraatia

see on siis kui
polaarinstituudid sulavad
prostituudid surevad
mustlaslapsed kerjavad

see on siis kui kõigil on oma kihk
oma kloonitud iha
rahuldamaks oma puruksnärituid unistusi
pistmaks neile paks ja karvane munn tulevikuvittu

was gesagt werden muss

ja toss mis tuleb kombinaadist
ja elu mis kül-mu-nult
vahib ja küsib sigaretile tuld
ja järgmise bussi aega
raske olla on suitsetajate maailmas
mittesuitsetaja
ja wastupidi
raske olla on raske
kui potsatan hottentotile pähe

siiralt teie
antisemiitlik kookos

kristus on vaid Atoni koopia
ja see mida jutlustas võrdsus
võrdsus see mis
mõrvas ja vägistas
olen balti mere
parasiit

noppeid elutarkusest

Vahetevahel usume, et igatseme tagasi kaugetesse kohtadesse, kuna me õigupoolest igatseme tagasi ainult seda aega, mis me seal veetsime, sest et olime siis nooremad ja värskemad. Nõnda siis petab meid aeg ruumi maski all. Kui me sinna reisime, tunneme pettumust.