talvetuules praht täidab kõigi kingikotid
sajab tähti pole vahet sest ju kedagi ei koti
hoida hinge risustumast leida kohta kaubanduses
hulga kergem, kui kindlaks jäädes endal yles tõusta vabaduses

pole silmi põlevaid on lootused ja pori
tyhjad bussid linnaosad lahkumised iseenda ori
pole tahtmist lahkuda kuni klompi talub kõri

kvartlatites nimetutes, mida väljaspool ei tunta
jagab almust systlapunkt, metadoonihunta
saab igatsusest priiks igayks kel tahtmist osta
veenõhuke on piir elu surma vahel, prosta
pole tähtis olla keegi kui soov on siia jääda
edukus see sõltub seriaalist nähtud viskist jääga
ka tyhistel on kohta trepikojas rooma yles
uksed sarnased ka lagi tõused üles taevas syles
läbipõlenud lampides peahaavades on iga maja
eksin uksega kuid siiski oma olen kupeldaja
talub kylma yhtekuuluvus kui hoovides on kambad
käige pikalt kõik te sobimatud, kitsed lambad
kelle mõistmatus ei pysi õhtul hämaras rajoonis
masuudist rööpaid pidi kulgeb kogusid groteskses visioonis


----räppriim kõledas agulis-----
inspireerituna omskist