laev

oled ühel laeval motorist ja sul on määratult raskem ja mustem töö kui esimesel tüürimehel, su kajut asub allapoole vee piiri, sa rahmeldad 12 tundi järjest ja seda kõike pidevas müras ja vibratsioonis siis tahaksid sa vähemalt loota, et see laev, laev millel ei olegi kodusadamat, laev mis on alati teel ja kus iga kai milleni ka jõutakse on vaid vahepeatus, et täiendada söe ja toiduvarusid, siis tahakasid sa loota, et ollakse vähemalt sellel teel, et kurss on nendegi vahepeatuste tarvis valitud õige. Ja reisijad ja meeskond ei jää ühel päeval nälga ega mageda vee puudumise kätte sest varud on otsas. Viimaks on see su ameti ja enesehävituse ainus eesmärk ja see tõstab sind vaimselt, annab sulle jõudu ja lubab sul jätkata, selleasemel, et riistad nurka visata ja üle parda hüpata. Sest reisijad, nende hulgas võib olla su pere ja meeskondki, ka need kes ennast vabamalt tunnevad, need kelle päralt on kaptenisild ja eraldi kajutid kõrgematel tekkidel, needki annavad elule värvi, olgu või retorani puhkpilliorkester kelle mängu kuuled sa läbi kambüüsi seina, sinusugustele mõeldud päevapraadi süües (hakklihakastet).

Kui aga siht ei ole õige või puudub, kui laev sõidab teadmata kuhu või seisab lihtsalt paigal ja mootorid töötavad vaid elektri tarvis, kui varud vähenevad ja pole teada kas kõigile jätkubki päästepaatides kohta, siis ühel päeval muutud sa murelikuks. Sa tahad häid uudiseid kuid sinuga ei suhelda, keegi ei anna sulle vastuseid ja su küsimused naerdakse välja ning viimaks ei lasta isegi enam küsida. Siis pole su eneseohverdusel enam mõtet ja kõik mida sa suudad on mitte ühineda madruste mässuga, mässuga mis lõppeb veriselt ja ühel hetkel on kapten tapetud, meeskond joonud end täis ja need kes suudavad veel tüüri hoida ei tea laeva asukohta ega oska seda ka määrata taevakehade ja tuule järgi. Sest see kunst on vajunud ajaloo hämarusse, põlatud ja lõplikult naeruvääristatud ning jääb ainult loota imele, et aina otse triivides ikka viimaks kuskil randutakse, ennem kui viimane labitatäis sütt ahju on lennanud ja viimase tilga mageda veega keegi dussiall käinud.

Mingil ajal tuleb ju inimestel endale kõigi noorpõlve unistuste kõrval tunnistada, et need on vaid unistusteks jäänudki ja et ollaksegi ikka see motorist või junga kes osaleb vaid mingis protsessis, tegevuses mille mõtestatus ei saagi lõpliku vastust, kuid mis on ette nähtud ja milles oma kord ja seadused, vahest ebaõiglased ja mõnikord vägagi, aga mille üks ainus eesmärk on üheskoos see laev järgmise sadamani triivida. Sadamani mis on sadam vaid selleks, et teel lahkunute asemel uued värvata, laev lastida ja jätkata. Ja selles kõiges ei ole midagi üllast. See lihtsalt on nii.

Kui sa näed, et kõik su lastegi edulood eeldavat valet ja kaasa- mängimist ja kiitmist vastutustundetule ohvitserkonnale siis tekib tahtmatult masendus ja äng.
Kas orjal hakkab sellest parem või on ta töö seepärast kergem, et temaga räägitakse... Võiks öelda, ei sugugi. Kuid...

M. Vaik