nüüd kõigun taeva kohal
ja nutan teie armetusest
veel viina palju ja oh kui palju armastust
neid silmi tahaks unustada kuid ometi
ei lasta
ja kui kord kätte jõuab aeg
kui lihad välja võetakse ahjust
kui tusamahladest aeg on küps
ja keegi enam helistada raatsi
ma liuglen mööda tänavaid
ja otsin oma usku
imetlen neid laternaid
kui šahada tõotan neile igavest valu
ja unustust
kui vabrikud lõpetavad töö
ja taevas tähed kangastuvad
istun detsembrikülmas toas
ja ootan et ta tuleks
tuleks meie prohvet-
vaba rahwa armuvalu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar