ma suren jälle nagu jumal ristil
nad tummalt tunnistavad orjahinge hõlpu
veel rohkem neid kes ette ennustavad lõppu
või vähem neid kes saabuvat oktoobrit
veel jäänud napp pooltund
ja pyhakirja lisan järjekordse pettuse
saab veetilk uuristada pyramiide
mu kest ja sarnaselt saab täita tyhjuse
jääb plekke sisepaguluse õilispuhtusele
mõeldes korra ainult korra mitte riigile ja mitte rahvalegi
r6hutada vajutada meie ootuste fiktiivsusele
ka täna kylmast toast saab öise 6hulennu lagi
nii tydind kehastamast k6rget vaimu
kes piirneb rohkemaga kui vaid k6le krohv
sul, stigmaatik minu kultusest on vara saada aimu
oled öhekarva esteetiline
de paris
konjakiga kohv

sinu haruldane oskus mitte meelde jätta
loob viha samaväärselt lootusega

save as...

siis kui istun küünlavalgel
passin taevas ahastust
ei istu mul ei ükski täht
ei istu mul ei ükski kuu
tahaks läita sigarett
ja kaduda koos sinuga
sinna kus ei leia meid
ei tusk ei kurbus ega valu
siis kui kaotan su silmist
leia mind ja salvesta
salvesta mind oma südamesse
ning ära iial kustuta

kõvaketta viimne kõva

yhekordne vabavrss

taas maandub ka kõvadel ketastel
sõnu ja tähti ja
kell hiline öö higine
olen nõuetu jõuetu
võibolla korraks kylm
aga teistpidi vahet ei ole
kes jebib linnaga
jebib emaga
kas tunnete peeglist
oidipust


kunagi)

miski ripub öös

KÄI PERSE SIIS KUI POLE SIIN KUI AINUS KORD ON VAJA
VAHELDUST JA ENDA SOPPA TEISTELE
KAELA VALADA

KES SYNNIB KVOODIKS SURMANIMEKIRJAS
JÄÄB SELLEKS GILJOTIINITERANI
VAID LAENA KAELA ENDA HABRAST ELU
RAUDROOSTEKS TERAL ÕNNEINGLIKS KUSKIL EEMAL
MUL ANDU LUBA OLLA LÄBITÕMMATUD
KORD VAID HARILIK KUI SURMAD SURMATUD

JÄÄB PUUDU MEELEKINDLUSEST VÕI ISEKUSESALGUSEST
OLLES BURIDANI EESEL ALUSTADES ALGUSEST
MA NÄRIN MÕLEMAT JA KOLMANDATKI KUHJA
PÕHJA KOMPAN KUI KORD MINU RIIK
JA PALUN SÄÄSTMIST SÄRALT SÄÄSTUPIRNILT
VÕIKS ANDESTADA SAMAS SAATA PIKALT
MU PETTUMUSTEL KAHTLEN KATKEVAT HÕÕGNIITI
TAON PEAGA PISTIKUID SAAN PILKE _____PÄISELT PLIKALT

NII NAGU VÕÕRAS USK JÄÄB MEKA SEINTESSEGI
VÕI AUTOMAADITORUST TORMAV ARMASTUS
LOOBIN KIVIDEGA KURADIT JA SAAN DIAGNOOSE: SEGI
KURADILE alma mater NÜRIMEELNE PARASTUS
KUI KÕLBAB MILJARDILE KÜLLAP MINULEGI
SEST MILLEKS TÕED KUI KAOTATUD NIRVAANA
MIND HÄIRIB HIPI JUTULDET MORAALITASAKAAL
VEEL MILLEKS MAINIDAGI ISEENDAUSKU
KÕRBES SEAL KUS TYHI TAHTMINE EI MAGA
KOORUB SEINADELT TAPEETI
MA KERJAN ANDAMIT KUI DOMINIIKLANE VÕI BODHISATTVA
JAH, LABANE KUID KOLMAS SAMMAS POLE KAUGEL
mind LUNASTA KUI TÄIDET KOHUSTUS ZAKAH
ET SÜÜA JUUA USUS SINU SÕRMIS


tulen linnast lumesadu head ei teinud kusagil
panen sõrme seina lasen

asjassepuutuvatele isikutele

saada mulle veel sõnumeid kassi pildiga
sest gogol ei rahulda mu loomalikke tunge

siis ütle kurat mis saab olla õnn
kas see kui tajud iseenda tyhisust
lepid temaga ja selleläbi paisud
või see kui tyhisus ei lase õhku läbi
ja syymepiinad syytust kaugeltki ei taba
lepid teadmatult ja lihtsalt oled
igayhe võõra oma nägu

türisti eine

türist puhkehetkel. ta on just vabanenud raskest rutiinsest tööst. ta paneb pintsaku maha. ta sylitab kaares kaugele. ykski lind ei leia ta sametpehmet pintsakut. keemiline puhastus nälgib. türist keerab kõrvad küljest ja paneb need võileivakarpi. ja siis ta karjub. einetab
JA
türist tööl. türist istub kirjutuslaua taga. ta karjub Ametniku peale. siis karjub ta Koristaja peale. siis saadab ta mulle kirju. siis enam ei saada. siis ta lahkub ja karjub Kojamehe peale. oli hea päev
türist keerab kõrvad külge tagasi. ta einetab murul. siis mõtleb ta nähtud teatrietenduse peale. see ei õnnestu. türist ei ole pime. aga ta ei näe. maastureid veereb üle puhtakspühitud õuemuru. korrapärases rivis lendab katuseluugist välja prahti. ilus.
siis rullin ma pildi kokku ja panen kapi alla. eine murul ei haava türisti

siis päeva lõpus räägib ta mulle oma raskest tööst, sisemisest läbipõlemisest ja sellest, kuidas teda ei mõisteta. ma pole kurt. aga ma kuulen.
ma ei saada rohkem kirju.

ja ka siis

kui lootust annab lootusetus
ja oled jälle mõneti siinsamas
ja ometi veel mitte
taon sahtlivahel sõrmi et nad
ei kirjutaks ei paljastaks mind rohkem

ALASTI TULIN MA
ja alasti jään siia kambrissegi
löön kesta sisse haavu seosusetuid tähti
mil m6te on vaid tunnil mõistusetul
ja nime neist saab kokku igal õhtul
oled pide päästik kuklal
kõiksus

jälle 99 ja j22nud pime viha

taob vastu l6ugu naivistlik unelm ropp
ja j2rgi j22b see agul majad kivid keldrid sopp
olen petetud ja mitu korda leitud
maha visatud ja taaskord sinu vahel peituv
siis karjun erkneoonse paela järele
või oli mitu neid kas rohkem sinu käsi
enam siin ei maabu kordki rohkem ta ei saabu
                        ma ei pane enam tähele
olen ilmetu poeet ja olematu sysi
olen miski veel mis midagi ei kysi
pole vahet polyteismil ega sinul
nii mitmeid kesti peidad endas sinu s6nul

kui sajab valjult pole mindki kohal
ryypan veini lahkan eksistentsialismi
vaon koridoris viimseid k6rgeid m6tteid
taastun pohmeluse nihilismi
sean kilbiks enda ette egoismi
ja olen ikka sigalahe m2rter
sa vaagid minus nähtud jumalikkust
kuid loobud-näitad rutusti mul ust