türisti eine

türist puhkehetkel. ta on just vabanenud raskest rutiinsest tööst. ta paneb pintsaku maha. ta sylitab kaares kaugele. ykski lind ei leia ta sametpehmet pintsakut. keemiline puhastus nälgib. türist keerab kõrvad küljest ja paneb need võileivakarpi. ja siis ta karjub. einetab
JA
türist tööl. türist istub kirjutuslaua taga. ta karjub Ametniku peale. siis karjub ta Koristaja peale. siis saadab ta mulle kirju. siis enam ei saada. siis ta lahkub ja karjub Kojamehe peale. oli hea päev
türist keerab kõrvad külge tagasi. ta einetab murul. siis mõtleb ta nähtud teatrietenduse peale. see ei õnnestu. türist ei ole pime. aga ta ei näe. maastureid veereb üle puhtakspühitud õuemuru. korrapärases rivis lendab katuseluugist välja prahti. ilus.
siis rullin ma pildi kokku ja panen kapi alla. eine murul ei haava türisti

siis päeva lõpus räägib ta mulle oma raskest tööst, sisemisest läbipõlemisest ja sellest, kuidas teda ei mõisteta. ma pole kurt. aga ma kuulen.
ma ei saada rohkem kirju.