ärge puudutage mu hullusärki

ärge puudutage mu hullusärki
see on mu lootus

seintelt leiate oma vigu
ja süljeplekke

paavst pihib
jesuiidi mungale

et Aleksandri pistis ta hoopis
kurbuse sisse
mitte mee

andesta talle
andesta palun

kõik mis särab pole vesi
pole õlleklaas

üks mees rääkis mulle
kuidas ta oma naise maha lõi
ta silmades säras rahulolu

kadestasin seda meest

kuid õnn ei kestnud kaua
veel peagi tabas teda usurusikas

nagu välk selgest taevast ta
tuli ja lõi mida lüüa oli

ärge puudutage mu hullusärki
see on mu armastus

mu tusk mu usk
mu kallim

esimese kuu oks

oh kui ma oleksin vaid
aga ei ole. märkamatult kirjutab jaanuar ennast korstnasse, aken laseb külma läbi ning lund sajab üha juurde. mingit vajadust millegi uudse järele ei ole. neelan vana prahti endasse, et seda sünteesida vingeteks asjadeks. tahaks müüa ja olla kuulus. eriti vinge oleks olla müüdud kuulus kirjanik, veel parem kirjanik kes müüb oma kuulsust või hoopiski kuulsus kes müüb oma kirjanikulikkust. kui läheb hästi (halvasti?), saaks olla alati ka mittekeegi, kes müüb kõike ning saab selle läbi vabastatuks igavesest ümbersünniahelast. ma ei räägi budismist. religioon on kaup nagu iga teinegi, samamoodi ka kõik dalali-laamad ja pühad tõed. ma räägin sellest mis on hetkel oluline. rahvas barrikaadidele, hiljem saab poolmuidu korvitäie kartuleid ja üksteise peale näpuga näidata. kas pole ahvatlev
täna sain ma imelise e-kirja kelleltki Edgar Savisaarelt. see on kahtlemata pretsedent, sest ma ei saa just tihti niivõrd isiklikke ja informatiivseid kirju. kiri rääkis sellest, kuidas meie moodne majandusmudel sundküüditab inimesi mujale tööle ning mida saab selle vältimiseks ära teha üks lillelise kettaga K. kiri polnud kindlasti mitte lausloll, küll aga tundsin ennast vaimselt küüditatuna, kuna minu poole pöörduti kui "hea tallinlane". veel ajas meele mustaks tõik, et hr. meer peab käima ilmselgelt laevaga Soomes. mis on kahetsusväärne aatomiajastul, kui on olemas raketid, amfiibautod ja valentinipäeva laulukonkursid. aga ka mitte see pole oluline. loomult lombakas valimissüsteem ei luba rahvast esindama niikuinii neid, kellel oleks selleks nutti või kogemusi, vaid neid, keda on nähtud vallamaja tantsuõhtutel, televiisori reality-showdes või kes on niisama ilusad. teha pole siin midagi ja jääb üle vaid loota, et jätkuks ikka toredaid perepidusid, kust leida omale meelepärane kandidaat. töö on sealpool sood raske ja tavainimesele mõistetamatu. eestlasele omase kadedusega ei suuda kuidagi otsustada, kas vajutada rohelist või punast nuppu, kuna võtta tahaks ju mõlemat. algab psühholoogiline duell, millest tervelt väljatulemiseks peab omama eelnevaid artistikogemusi
kummaline on kõndida mingi riigi tänavatel, mille elanikud võtavad vaikides vastu ämbritäied rokka, kuplitäied lausvalesid ja kuhjade viisi poliitpornot. tõmmud naised-mehed Alžeeriast samalaadsed pole. kannatust neil varus, aga kui oli vaja sitt president maha võtta, seda ka tehti. katsu sa siin nurgataguse kabeli kojameestki maha võtta. diplomaatiline või pseudopsühhopaatiline puutumatus on meil kõigil. see kes karjub, on kas kibestunud ja loll kultuuriinimene, keegi muulane või siis Isik, keda keegi niikuinii ei kuula. selliste jaoks on olemas Kaval Jänes ning Lamav Lang, kelle kühmus selg peatab iga kiiruseületaja
väga hea on näha tulemust, millele oled ka ise panuse andnud
eriti meeldiv on käia värvilises linnas ringi, teades, et oled iga kirju plakati ruutmillimeetrikese õnnelik omanik
hoplaa!

internet on tore asi küll, kuna siin on kirjamees, muusik või jurist isegi see mr. X, kes muidu vanarahva ütlemise järgi kärbsele pesa punumisegagi hakkama ei saanud. vaata ise, kui kõvasti ma kirjutan ja millised ütlemised on. hõngub lausa väärtusliku lugemisvara lebra
mõneti on mul siiski ütlemata halb olla selles anonüümsuste ja isikuvarguste rägastikus. kahtlustan, et nii palju on jäänud olemata ja liigagi palju on olnud tänu sellele, et minu vastas ei ole mitte inimene, vaid klõbisev ükssilm oma keerukate mehhanismidega. üks kõige paremaid olukordi on see, kui oled suutnud jätta enda vastas olevale inimesele ka tõesti hea ning aruka mulje, sest sellisel juhul võetakse sind sinuna selle pärast kes sa oled (või siis olla oskad?), mitte sellepärast mida ütleb facebook või messengeri nimi. igatahes on kergem ära näha, kellega tasub rääkida ja kellega mitte.
surnud silmadega inimesi tuleb vastu ja seistes mantli ning tanksaabastega kusagil sissekäigu ees ei tunne ma mitte kui midagi. ehmatus! siinkohal oleksid pidanud tulema sõnad: jälkus, kaastunne, hirm, põlgus, ülemuslikkus, aga ei. pole minu võimuses ega huvideski tuua tagasi neid, kellest läbi vaatad. kui prooviks õige olla rohkem nagu kreeklane Zorbas, kes iga päev võis imestada selle üle, miks on puul lehed või kuhu lendab sõnnikumardikas. võibolla tulebki nii elada
aga äkki on vale sajand?
sina ise oled vale
kui ajad AJA kaela oma lühinägelikkuse

suletud raamatupoe ukse ees kultuurist tabatud oletatav imetaja Nyctereutes procyonoides

kultuuri tappev moraal

teen lühidalt
minnes närvi raamatute, visuaalse kunsti või filmide peale
tuues ettekäändeks ühiskonna hukkamõistu ja moraalitasandid
võib öelda, et oled kas tohutult mahajäänud
viimane tõeline romantik
või idioot
irisemine ei muuda mitte midagi muud peale selle
et tunned enda stereotüübi ära järgmises raamatus
filmis või maalis
kus on teemaks HAIGUS, kokkukuivamine, rämps ja sitt
võtab higimulli otsa ette küll, kui tunned end ära
selle kõige vahel sihitult hulkudes
leidmata õiget platvormi
lahkuvale rongile arhailisusse
olles miski mis võib väita end olevat kohanenud
siis enda jaoks on viis alles olla
puhas pühapaiste
ükskõiksuse, viha, piiritu kiindumuse, intellektuaalsuse või leppimise näol

kcuf is not an option

õhtu jõuab kätte / sõnatuks teeb suu / ainult vaikus sinu huultele on truu

vabaneb tühjus ja roheneb rohi
su silmades ma miskit ei näe

vedurid kulgevad rööbastelt välja
lennukid ei maandu
kõike su hingest ma loen

mu valu ei oota sest
vastupanu sulatab kõik ahelad

Looja kõneles:
kord saavad kõik pimedad nägijaiks ja kurdid kuuljaiks
kuid mitte kunagi
ei meritsi ei taevatsi
tule ma teile ütlema et nüüd
jah nüüd mu armsad kaaskloonid

on aeg hakata tegutsema hoopis vastupidisemas suunas
sipooh
samsesidiputsav
sanuus

tõsta pea vaata taevasse näed ehk
tähti
kuud
ennastki?
ei näe sa midagi
eesmärk pühitseb abinõud kuid ei pühitse kaugust
valmivad kõik me otsused ja mõtted kusagil eemal
metadimensioonilises tapamajas

helistad ja vormistad tellimuse
tarvis mõtet sinna ning inspiratsiooni tänna
tapetakse loom küüritakse seljast vaba tahe ja julgus võta jalast haisvad sokid
kõik see toimub nüri kinžalliga
alamate verest ei teki kellelgi tülgastust
sest seda nad väärt just ongi

kaup jõuab kohale vaid mõne hetkega
aega pole raisata sest aeg on liha
ning liha on energia

ning kõik see vaid
marutõbine prügikast
mis poolitab lõpmatut auklikku maanteed
sinu õnne ja minu (v)iha vahel

leia teine

selles lauses on
on kaks viga

müüa tühjust
gigabaitide kaupa
hind on hea ning seisukord arvestatav
eelistan saata meiliga
kuid faks ja post pole probleemiks
võtke ühendust ja kiiresti
kaup on kuum ja jätkub vaid kiirematele
sina kes sa loed seda

kirjuta mulle
NÜÜD

(tahad tarkust?rumalust?armastust?tillipikendust?perekonda?küsi julgelt Mina müün kõike)

ning isegi jää enam ei libise

öeldi ju meile, et armunud südame maksimaalne säilitusaeg kuivas ja pimedas kohas ei ületa kahte nädalat.
ja ma nuusutan ja uurin seda igast küljest iga päev ning mitte püha hallitustki. kas on asi minus või olen saanud defektiga kauba?

üks

http://www.youtube.com/watch?v=y0KFVgTxCiQ

kur     teis on liialt vähe teid

uue kümnendi Täht

leia mõte pealkirjas. diskuteeri ja lasku produktiivsetesse vaidlustesse. sina oledki too Täht. kalender mu seinal on kahanenud vihikuformaadisuuruseks, mul on kolm peotäit uut ja vana raha nagu muldagi mida hauda kaasa annan, aga kergemaks läinud sellest kohe kuidagi ei ole. hakkan vist järgima vanausuliste kalendrit, et olla kauem aastas mida ei pilastaks kultuuripealinlus ja niidi ajuvabaduse nõela taha ajamine. kuigi tegelikult on see nõel vist alati oma niiti oodanud ja ootab alati iga nelja aasta tagant. sitta sellega ütles christos. kas salvitu ja viljatu on sarnased? ja kuidas tunnen neid ära tänaval? pole vist õige aeg ja koht
naabermajaga vahetatud vihakiimlevaid pilke üles täheldades saab kergesti minna vaimselt viljatuks. vajadus siia kirjutada oli olemas sest nagu tänavalgi, milleks on sein kui sellele ei kirjutata? või ei maalita pilti, kus idüllilises metsatukas manipuleerib flooraga Gaia. ning kus sajaks haakriste. kes peab neid päikesekildudeks, kes holokaustiks, kuid floorale on need tülikad teravikud mis kloroplaste veristavad. temal on lihtsalt ükskõik. pole vajalik, et olemus peaks pelgama külma ja monokoloorsust. põhi võib tähendada nii nordi, kuhu puhub tuul. aga ka PÕHJA
lumel on sinust ükskõik
ka kuusel on sinust ükskõik
rebasel on sinust ükskõik
kui sa teda ei torgi
mida loomulikult teed kuna oled vormitud tahtma
seejärel saama, tarbima ja tootma sellest mida oli tarvis
saasta
jah isegi su oma toal on sinust ükskõik sest milleks armastada kujunditest ja kusest koosnevat ollust
või nii arvab tema
selle jaoks on KUUL
kas nüüd siis Muutuste Tuulte paistel oksal kõõludes hakatakse armastama rohkem üksteist, hakatakse tolereerima musulmane ja mitte alluma kaele, kes on pärit sellest ajast kui
kellegi sulg või sõna
äkki piits
sidus omavahel mingit võimu
mingi vaimuga
lihtlabane perverssus küll aga
nii meelitav ja vaba
olla oh oh oh hoo
"Sügisballis" nägi Theo garaažiseinal sõna: "kana"
mina näen majaseinal sõna: "stalker"
kas personaalne austusavaldus Tarkovsky loomingule
või mingi tundmatu tung kirjutada see sõna majaseinale
vastandumiseks triviaalsusele ning kõrgemate eesmärkide saavutamisele keskendunud hingeosa arütmiale
keeruline aga sõnad kipitavad randmetes ning sõrmepadjakestes, kuna vaikuses on kergem väljendada oma mõtteid kui dialoogis
tänu asjale mis nimetati Progressiks, kuna muud edasipüüdlikud sõnad olid otsa saanud. tumm väljendusviis pole muidugi halb, aga keerab kinni su verbaalse võimekuse kraanid. ja kurat, väiklane nagu ma võin olla ajab meele mustaks küll kui sina kas soovid vestelda või mis veel hullem, oluline on sinu kuulamisoskus, aga seda õnnistatakse haigusega. ent milleks kurta
Edasi. Selletõttu, et mind niikuinii ei loeta, võtan endale julguse siia kirjutada lihtsalt meelesmõlkuvaid asju nagu näiteks üks idamaine luulestroof, mida lugesin novembrikuisest Loomingust Peet Lepiku artiklist "Andres Ehini lulemaailma arhailisest arhitektoonikast." Peaks ühtima kõigi nõuetega, et vabandada välja mu meelevaldset trükise hakkimist.
""Ma küsin: "Kelle jaoks sa oled nõnda kena?"
Ta vastas: "Endale, sest elan ühtsusena!""
selle autoriks siis Abu Said ben Abi-l Heiri. XI sajand.
Miks see mulle meeldis? Artiklis väljendab see sufide ja Ehini luulekunsti kõiksusetunnetust, (kas jumalale??) millelegi sõnulseletamatult kõrgemale lähenemist. Minule kajastus esmapilgul küll kaugelseisev ja kättesaamatu, aga kindlasti mitte ületamatute barjääride taha jääv kõrbenirvaana. Christos kõneles hoolivusest, ligimesearmastusest ja jutlustas ARMASTUST. Kuid ons vastaja teinud maailmale sellega ülekohut, et kingib oma kenaduse kõiksusele, sealtläbi jagab iseennast iseendaga, on jõudnud tõenäoliselt vähemalt mingi selgushetkeni ja tasakaaluni? Kui ühtsus tunneb valu ja vabadust saab temast rääkida, kui millestki eksisteerivast, aga seda olemasolevat ASJA X pole veel meie võimuses ära kasutada, täis kritseldada või maha jätta. oo femme fatale.. oo...
Mida on nüüd veel edasi oodata? Tuleb oodata vähenõudlikku ekstraordinaarsust sest selles ongi rahulolu

naabriruloo peidab püüdlikult pilke
ent näen läbi pilu
kuis ujuvad VAALAD
nii jõhkralt ebakõlaline
vaid ingel istub ventilatsiooniava kohal
ja laseb hernepüssist
majesteetlikuid loomi

Headööd.