hail to thee

hakkan vaikselt tõesti uskuma, et äkki ongi sügis, aknast ahtme poole vaadates igatahes enam midagi peale musta kasti ja tartu mnt. tulede ei näe. järjekordse teisipäeva puhul avan oma sõrmede pasaluugid ja jätan siia mõned märkmed. huumorit eriti kirjutada isu ei ole, kuna mis huumorit siin sopa sees sumbates ikka on. prohveti tunne on, kuna jälitab taju, et midagi juhtub õige pea ja asjad veel hakkavad end muutma, aga ei tahaks siiski oma sisetunnet uskuda, sest kahjuks või õnneks on enamus prohvetitest olnud idioodid. enda idioodistaatuse jätan lahtiseks, sest ma ise küll pole õige mees oma vaimsele tervisele hinnangut andma, aga kes selles vallas pädev on see vaatab õige ajal mujale. aken loobib kamaluga külma kaela ning tuva punk soojendab steppi. tänu raudustele pole mardisante ka oodata.. kole isu on tundrasse põgeneda ja sidemed selle rämpsinfovooluga katkestada. neetud telekommunikatsioon ajab südame pahaks. "tahan kõike teada" on tore diviis küll, aga inimesele polegi kõik teadmiseks mõeldud, samamoodi nagu pole pea mõeldud sitta täis kühveldamiseks. kuna varsti on jõulud, tuleks vist soovida verist osturallit ja aamen. andke pool raha kirikule ja pool poodidele, sest vaesed on õndsad ja õndsad on need kes vaimust vaesed. kas ka püha vaimust? igatahes nüüd kisun kaabli kõrvast ja kaon, võtan ette mõne kirjatüki ja ootan hüpotermiat