moroz

pole ilmatuma aeg seda kohta siin külastanud. tähendab-peab proovima mingit märki jälle maha jätta, kui kord juba siia sattusin. selle toreda aja jooksul olen täheldanud oma allergilisust nädalavahetustele. iseenesest elabki vist enamik inimesi nende nimel aga kummalisel kombel olen tahtnud juba mitmendat nädalat iseennast põlema panna, nagu mõni kuulus meeleavaldaja. mina oma meelt ei avalda ja prostituuti ei mängi, seega pühkige sülg suust. igatahes on nädalavahetused olnud väga karsked ja ülitundlikud. ilmselt peab puhastustulle heitma oma patuse keha. iseasi kus selline tore tuluke põleb. või kas põleb. promenaadide ja tänavate piinapingid on meetrise lume all ja neil kes pole loomult lollid või müüdavad on jalavalugrimass koguaeg näkku pitseeritud. loll on õnnis ja müüdav peab seda olema kuna litslikkus müüb ja roiskunud kaupa ei taheta. peale selle pole kombeks olla kurb ja kuri vaid ilus ja tore nagu europederaatorid või ameerika rasvamaod. asi kisub kultuurivaheliseks konfliktiks kuna eestlane on ammusest ajast olnud tige, sünge, endassetõmbunud ja eemalseisev. ja miks mitte. ole kuidas saad olla. lisaks sellele paneks siia kirja ühe hiljuti loetud ajakirjandusliku mõtte, mille autorit kahjuks ei mäleta, kuid laias laastus võib selle kirja panna nii: kadrit ja marti jooksmine tundub kerjamisena ja imelikuna samas kui ameerikalt laenatud sisutühi halloween murrab sisse uksest ja aknast ning täidab kotid kommide ja hinged sitaga. olen alati pidanud ennast pigem ikka liberaaliks ja kohati lausa üsna radikaalsete mõtetega inimeseks, aga minus peituv konservatiiv lööb ehedalt välja. eriline fakk-off poliitika suunas kuna seda hunnikut ma praegu ei hangu, pigem tooks välja selle, et olen oma elukeskkonna suhtes äärmiselt tundlikuks muutunud ja kõik mis seda muuta proovib ajab kohe harja punaseks. selliste asjade alla kuuluvad näiteks uus raha ja ka kõiksugu üritused ning reisid milles osalemine üha vastumeelsemaks muutub. loomulikult on see üldistav aga siiski siiski..

natuke veel seda ka mis torust tuleb

istud pargipingil vareste nokkida-must silm vaatab välja lumeluitest-must silm avab suu ja-köhib tolmu-paned tolmu kandekotti-ajad silmad laiali-libised nagu kelk mööda liiva-9 korruse alla-valad tolmu mööda rõdu laiali-magad-ärkad-süütad suitsu-silitad tolmu-tolm liibub su nõtke kesta vastu-must silm ootab akna all hanges-et tõuseksid lendu-kuid mantlihõlmad ei kannaks

null

viimati kui hoidsid suitsu vasakus käes
näisid nii kuradi paremana

kahekroonine armastus

huvitav kes hoiab praegu kahekroonist mille ulatasin kassamüüjale kui poest tikke ostsin

kas teab ta kus see läbi käinud on kas ta mõtleb samu mõtteid mis ühendab mind teda forseliust ja von baeri seesamune teadmatus homse päeva suhtes kerge joosta allamäge kui tead et üles pole enam tarvis vantsida näedsa päike vilgatab taevas ununeb kohe kõik halb su pisarad ma neid ei unusta jäta see pole enam naljakaski valged tupenooled tusakarva pingid koerad kurbade silmadega seiramas meid kui istume pargis ja ootame maailma algust raisk sa polegi mult kunagi küsinud mis mu õige nimi on kas kardad mind

pole vaja seda olen su sõber koos oleme tugevad ja lahuski samamoodi kuuled

see pole päriselt enam naljakas miks sa ei mõista miks ei taha sa see taevas ja tuhkvihm vajub mulle palge jah see tunne on deemonlikult vabastav mulle meeldib see kurat tahaks end taevasse ära uputada ei saa ei oska pole lihtne mees lähme ostame veini ning joome kuni haihtub päike unustame korrakski jumala ja iseenda saame olla hetkekski õnnelikud kübersajandikud ootavad meid kui naaseme valgust ja pimedust saasta ja koledust kõike seda jõuame veel tagasi varastada kuid nüüd kuula hoolega sa tead ju mis meid kahte nii kõvasti kinni hoiab jah see on seesama mida mõtled praegu kust tead et ma loen mõtteid võib-olla loengi täna homme üleeile saan teada kõik su enesetapukatsed tulen nurjan ära kõik sa ei jõua nööri ümber kaela panna tulen ja hiivan su linnasohust igaveseks endale südamesse hiiva mindki hiiva mindki ning elame paradiisis sööme võileibu joome õlu vaatame taevast alla ja naerame kui targad inimesed on meid ju nüüd nimekirjas pole avameelselt öeldes pole see verine pühapäev kunagi olnud nii veretu mis veel sa oled eriline mitte et sind meelitada või solvata tahaksin aga sa oskad mind armastada mul on kahju sinust sest ma ei taha su süütut hinge oma viletsusega rikkuda kergendusega ütlen sullegi et ka mina olen tegelikult samasugune nagu kõik teised

hail to thee

hakkan vaikselt tõesti uskuma, et äkki ongi sügis, aknast ahtme poole vaadates igatahes enam midagi peale musta kasti ja tartu mnt. tulede ei näe. järjekordse teisipäeva puhul avan oma sõrmede pasaluugid ja jätan siia mõned märkmed. huumorit eriti kirjutada isu ei ole, kuna mis huumorit siin sopa sees sumbates ikka on. prohveti tunne on, kuna jälitab taju, et midagi juhtub õige pea ja asjad veel hakkavad end muutma, aga ei tahaks siiski oma sisetunnet uskuda, sest kahjuks või õnneks on enamus prohvetitest olnud idioodid. enda idioodistaatuse jätan lahtiseks, sest ma ise küll pole õige mees oma vaimsele tervisele hinnangut andma, aga kes selles vallas pädev on see vaatab õige ajal mujale. aken loobib kamaluga külma kaela ning tuva punk soojendab steppi. tänu raudustele pole mardisante ka oodata.. kole isu on tundrasse põgeneda ja sidemed selle rämpsinfovooluga katkestada. neetud telekommunikatsioon ajab südame pahaks. "tahan kõike teada" on tore diviis küll, aga inimesele polegi kõik teadmiseks mõeldud, samamoodi nagu pole pea mõeldud sitta täis kühveldamiseks. kuna varsti on jõulud, tuleks vist soovida verist osturallit ja aamen. andke pool raha kirikule ja pool poodidele, sest vaesed on õndsad ja õndsad on need kes vaimust vaesed. kas ka püha vaimust? igatahes nüüd kisun kaabli kõrvast ja kaon, võtan ette mõne kirjatüki ja ootan hüpotermiat

 novembrine eesti haiku

 haukan leiba
rüüpan peale viina
sakummiks sind

eile õhtul
inventuurisin su
hulle silmi

täna täna
laulad mulle valet
loovsongi öös

küll on kena
su uus maastur   on hirm
hirve silmis

ühtne raha
haiseb kirstus ikka
isalikult

pühal päeval
jääb ära rongkäik näe
kus lipp roomab

elagu kõik
me armsamad keldrid
uue elu ving

iidol kord läks
mu akna alt läbi
ma ei teadnud

aovalgeks maa
oli end vahetand
millekski uueks

teki taga
ajalehe silmad
aduvad mind

kole nägu
oli eile raadios
kajastus õud

novembrine jaapani haiku

tõuseb lehtedel
kahvatu sünnikuma
tuul kaob kõrvale

kuigi november
unuvad sandid meelest
lase sisse külm

vihm ja sügise
leheheeliksid kaovad
laterna pihus

ihaldad väga
igihaljust kuna talv
kingib värina

kraavipervel sind
tahan ja vajun alla
muda lakub kätt

tulen üle vee
nagu tundmatu ämblik
pane mind tasku

voolin veest kratti
küljeluust kurba kaaslast
metsale sirmi

libisen rohul
vares ei tunne mind ära
ehk olen võõras

Hea uus ilm

Dresden

Rituaalne enesepõletus, Vietnam

Mustad Pantrid

 

Vietnam

   

Söetüdrukud

   

tere ööd, kallid lugejad

Mõistuse küpseim vili on mõistuse lollitamine.
"Kas see liha siin oled sina? Või on see väline miski, mida sa omad? Masin, mis tõlgendab ajendeid reaktsioonideks. Ajendid ja reaktsioonid jäävad meelde. Need rajavad kogemuse. Niisiis see, mis sa oled oma teadvuses, on need kogemused. Igal hetkel oled sa see, mida sa mõtled SEL hetkel. Sinu "mina" on nii subjekt kui ka objekt; ta põhjendab kõike iseendast ja on kõik, mida põhjendatakse. Mõtleja on mõte, teadja on teadmine, omanik on omandus.

Aga olgu, su klaas on tühi. Kalla see täis ja unusta.

Reaktsoonide voog meie peades