veel üks kord sittuda maailma peldikusse

kohvipaksu mattunud igavik
just neil hetkil näen sind
valgustund justkui asfaldipäike
veel on tunda sinus
merelaineid
mõnuoigeid
iiveldusvärinaid
lõpuks jääb alles vaid see
igavikuline
öösumin
sääsed kärbsed mingid sitikad väiksed
ma olen siin su ees
ja sees
ja armastan sind
ning veel on meie ees
see üüratu raba
täis lõppematut ohkimist
mis kostub ja kostub justkui
sügisvärvi mets mis kangastub
siis kui tulen sinu
sisse

:::

austan sinus seda sarmi
kosmilist värelust
vaikset kohmetust
üdini petlikku
kuid siiski täiesti erakordset
õrna ning
naiselikku
kohalolematust