must pole lendajat mu tiibu

katab veniv mustjas samet

ja olen uinunud

ei liigu

yles tõusta pole minu amet

ja pysti tõusmisteks mul pole mingit sihti

mul pole vaja yles ärgata ja minna

pimedust on maailmas mitu kihti

sind unes yks

ja voodi tyhi

kord koidab

leian vaibalt

sinna unustatud

kinda

 su surmavärvi silmad teavad niigi juba kõike

seepärast loobu sulge raamat vaata koidab

ma lepin nagu on nyyd teeme viimse sisselõike

sest milleks igatsus mis minemist vaid toidab

elusolendile

tere triip

ja täpp

kuidas lippab sinu

liivakarva käpp

kas kisakõris on veel lauluõli

kas kasvad veel või

läbi titepõli

kas põrand haakub hästi

hoopis halvasti

kas olid täna yksi või siis

terve päeva

valvati

kas on aru tulnud juurde

neljal jalal sabas

või oled ikka samas rytmis

samas ajuvabas

temal kel elu ettmääratud

võõras on tänavatrööst

keretäis lunastus mida

hullud otsivad ööst

ja sinikad hambad

mida korjame tänavalt

mind tagasi saadeti

su lahtiselt väravalt

tal tunduda meeldib

ja näida tal näib

kuid millised reeglid

yle aru tal käib

sirge vasak ja upper

yle parema haak

ah oli kord mees yks

yks idamaa kaak

 tallinna tydrukud tulge

yle rööbaste

neil taldade all

lööb helendama rohi

jajahh

ning tyhjade busside akendes

on reedeöine rohi

ja see kes loeb ja

ka see kes

ei tohi

jajahh

----

mu kassi kollastes silmades

särab ykskõiksus

ja synnimaa kraav

tema sööstudes tundub et

meil olgugi rumalad

sama on sydames

haav