astun kurbuse teivasjaamas kruusasegusele mullale ja lõikan sõrmedega õhtut. tulen kusagilt ja saabun. kõik varjud on jätkuvalt samad. neil on sinu nägu ja nimi, peopesades hirm ja jäämine või äraminek. kusagil kaugel ripub väike valge käsi üle voodiääre. kukun aknast välja, lähemale. aprilliöö must kangas rebeneb. sirutan välja pika ahvikämbla ja peaaegu.. peaaegu puudutangi. sadade kilomeetrite kaupa mõttetust voolab olematusse. aastad... nemad vaid ohkavad.