las tulla

vaikseks jääda

ning siis karjuda end tühjaks
ma lahustun kui soolakristall
ses läbipaistvas
külmas
vees

on tunde möödunud
ja sinust õhkub soojust
armu

las tulla
ma olen valmis
neid hetki olnud küll
ja veel

las tulla

kõik ei ihalda kaugeltki sama. ehkki nyydisaja hinge jaoks raske, on end võimalik teatud piirini vabastada asjadest, asjakultusest ja ihast. palju raskem saavutada, veel raskem taluda on valus arusaam enda kosmilisest vääramatust yksiolekust. ilusa elu elamise pandiks on võimalikult täiuslik ignorantsus, täielik huvipuudumine maailma ja enda haiges peas toimuva vastu. antidoot on jäägitu pyhendumine. leia Tema, keda vajad. pyhendu.

-----

karda kevadisi pärastlõunaid
äraminek on harva nii päris

kuidas võib keegi väita
et teab midagi sinu yksindusest
ma vaid võib-olla näen
see on seal

karjatused karbist

kas tõesti taas märts
näen telliskive tärkamas
kevadekarva
õhtuse linna pisarakanalitesse
kogunevad kirjud kassid
hingavad vaikivad
kurbuse kesta seest
piisku märga mulda
synni mets ja suudle neid kõiki




--

koridoriesteetika viimane sõna
on tyhjad näod
suletud uste molbertite taga
joonista igale uksele
keda kohata soovid



--


olen ilus pakend ekraanil
olen mandariin koori mind lahti
apetiitne ja noor
rebi paremale

su sõrmed on suured ja soojad

--


termomeeter näitab kell yks
palju tuleb veel rohkem jääb ära

kui ohtlik on ylekyllus, mis harjutab meid kohese soovide rahuldumisega. nüristunud meel kannab selle yle inimestele. liiga paljud näevad inimsuhete ebaõnnestumise taga defektset kaupa, mis tekitab jonnakust ja mõistmatust. miks ei synni minu isude kohaselt, nagu alati. asjade armastus minu vastu saab yldkehtivaks kiindumuse eelduseks
kui kunagi peaks jõudma kohale arusaam iseenese tyhisusest, kaob tyhjal hingel, mida mitte millegi raskus ei täida, pind jalge alt. yle jääb valida jõuetu ahastus, kahvel seinakontaktis või kodukootud pihufilosoofia. leia nuga ja löö see oma meelde

sa leiad kylma mis on uus ja oma