raamatutest

INIMESED, KES VIITSIVAD MÕND RAAMATUT AVADA, MÕELGE JÄRGI:
Jagan Kivisildniku põhimõtteliselt absoluutselt adekvaatset arutluskäiku teemal "raamatud, turg ja lugejad". Lugege siis läbi.

Üks lihtne küsimus: kuidas saab kirjandust levitada, kui kirjanduslikult kaalukaid teoseid trükitakse enamasti 200–300 eksemplari ja müüakse 50–150 eksemplari, kuigi meil on kümme tuhat õpetajat, kümme tuhat arsti, kümme tuhat tudengit ja veel kümneid tuhandeid arhitekte, ohvitsere ja õppejõude, keda kõiki kunagi peeti intellektuaalideks ja vaimuinimesteks? Kuidas see kirjanduse levitamine toimub, kui raamatuid trükitakse paarsada, müüakse sada ja ostjate hulgas on ka 600 rahvaraamatukogu? Selgitage mulle. Selgitage arusaadavalt, kas see ongi see, mida mõeldakse kirjanduse populariseerimise ning üleriigiliste lugemist ja kirjandust väärtustavate ettevõtmiste all?
raamatute trükiarve mõjutavad meil hetkel 2 tegurit, esiteks muidugi turg, enamus humanitaariat lihtsalt ei müü üle tehnoloogilise alampiiri (raamatkogud ega keegi kurat ei osta, isegi mitte 300 kirjanike liidu liiget, põhjus: pole ei raha ega huvi), teiseks ongi see tehnoloogiline alampiir, see on üldjuhul 300 või ka 200 raamatut, vähem lihtsat pole mõtet trükkida, sest hind läheb ebamõistlikult kalliks. vahel tõesti mõni raamat müüb, ka luuleraamat, sedagi juhtub aga siin on meil põhjused, miks juurde ei trükita peaaegu kunagi, kulka on põhitoetaja ja ta ei toeta kordustrükke, sest seda ei luba kulka põhikiri, kirjastajad ise ei tee kordustrükke, mõned menukid ehk välja arvataud, sest tehnoloogislist alampiiri teise trüki puhul maha müüa on 99% võimatu ja kogu esimese trüki müügist saadav kasum või võimalikult väike kahjum, muutub kas kasumist kahjumiks või väikesest kahjumist suureks kahjumiks, see on põhjus miks ma ise kirjastajana kasutan raamathaaval trükki - print on demand, selle tehnoloogiaga ei pea ma olema prohvet, ma ei pea müüki ennustama, kui mõni asi läheb luuletoppi, siis ta ei kuku sealt välja sel põhjusel, et raamatud saavad otsa, saan alati 20 või 40 juurde trükkida, kas või 200 kui tarvis, miks seda tehnoloogiat ainult ülikoolide kirjastused kasutavad, sead tuleb küsida targematelt, olen kombineerinud tavatrükki raamathaaval trükiga ja see lahendus töötab hästi, mina kui kirjastaja saan turu nõudmisega kohaneda aga sellega ei saa kohaneda raamatukogud ja muud kirjanduslikud institutsioonid, raamatul võib olla 200 matsi laenutusjärjekorras agu ruitlase Naiasel aga kas ükski raamatukogu tellib raamatuid juurde? kas keegi rahastab kordustrükke? ei, ei ja veelkord ei. keegi ei telli, keegi ei rahasta ja enamus kirjastajaid ei riski ja õigesti teevad, sest tavatrükki kasutades olen isegi korduvalt riskides luuvalu tunda saanud. ai, ai ai. kõik ainult räägivad kirjanduse levitamisest, edendamisest, populariseerimisest. lihtsalt jutt. samas kui kulka rahaga tehtud raamat vahel läbi ussi genitaali ja ime populaarseks saab, siis pole meil selle populaarsuse ärakasutamiseks ühtki instrumenti ja paljulubav eesti elava kirjaniku raamat tõuseb korraks edetabelisse ja kaob siis unustusse koos muude asjadega, auhindade saamise ajaks on raamat sageli müügilt kadunud ja langi käsk nominante osta on ilus jutt ilma reaalse mõjuta, sest nominente ei ole enam sageli olemas ja neid ei tekitata, sest mingit garantiid kultmin ei anna ja raamatukogusid on ettearvamatud ja vaesed, ma olen kaugel sellest, et väita nagu oleks turunõudmine ainus kirjanduse mõõdupuu aga kui meil nii kangesti seda populaarsust taga aetakse ja loomemajanduse jutte räägitakse, siis kurat võtaks, tehtagu seda, tehtagu midagigi aga ma olen küllalt veendunud, et need, kes saaksid midagi teha, isegi ei aima mis toimub tegelikult, veel vähem mõikavad nad seda, mida on võimalik teha ja mida on vaja teha. aga seda mis juhtub inimeseloomadega, kes oma lugemislaua eest hoolt ei kanna näeme me keskmise tarbija, keskmise valija ja keskmise aparaaditöötaja pealt iga päev ja kui oleme pimedad, siis tunneme piina oma väga austatud nahaga.