usk laseb end käest
ja sirgub paljajalgne ohe
olen end j2lle siit ilmast p22st
ja sina n6uad et tahad mind kohe

silmitseb peeglist end suu
ja mikrohing ei n2ita teed
ma tahan sind sel t2isringsel kuul
kuid meid t2idavad vaid reoveed

6hku sylitab p2ike
kiirgust kollast vadinat
ei lasta meil enam olla siin
kus taevas muutub yha
hallimaks

ärritusele II

südamesse kustutatud koni
mis haiseb rohkem kui sina

warjud l6hkevad mu taga
ja mu elu neetud s2ilimatus

mu eluniit l2bib n6ele
mis pole m6eldud
l2binguteks
ihum6nudeks ja purskej2rgseteks
dopamiinidoosideks

see on subordinatsioon
kus oldakse v2ikseim lyli
tyhine hammasratas hiiglases
syyyyysteemis

mus muusika m2ngib mis heljendab ja laskub yha sygavamale mu kilulehkavasse ja fosforhelendavasse hingekonservi
yritan todant puhastada qid n2iliselt on sulget k6ik aistingud ja valugi pole enam ammu tunda
kas olen saavut surematuse kas see ongi samsaara mida nutab taga ajalugu
syda teeb l66ke l66ke l66ke l66ke ja neidki qulatades kaob 2ra taju
qs olen ma qi sind ei ole ja pole taewast sinist pole seda hetke pole enam m6nu
tunda valu qi peidan verd atsetoonipurki
mu lill mille l6hn vaid mulle pyha tundub
toida mind ja kahetsed veelgi et oled mind kannatanud k6ik need sajandid
sinult tahan vaid reetust ja tunnet olla haistud
sest l6hn on vaid minu ja vajadus end kaotada selle maailma orbiidilt
see tunne on nii sume nii vastuwajadust
sus hingematvus on peit k6ik lembet6rved
ja sulniks l6igat reousk ja kanalisatsiooniveed
must v2lja tulevad qi hommiqne peal6hkemine
qi sinisilmne aopeht mind varitseb ja ootab j2rgmist
langemist

mu soontes kas kiwa või yleväsimus
ning vaimusuurus on väärakas

liigselt ideid ning kunstnikke
tänav ei talu

taob auke asfaldisse
buss number 15

kellele ei kuulu tulevik
systlapsyhhoos oktoobrihurm

vaimusuurusest saab
õigus jälkusele

iseenda kasutusest saab
legend

minust saab punkkontsert
su higine käsi

linnast saab vihmatorn
su nägu puutumatu

on elu synnihetked tulvil õnne
ent elu see vaid talumatu õõv
kes õndsaks saab kes pyhaks enne
kui laskub alla maailmalõpurõõm
kui igast liigist valida saab taaskord kaks
ent ennast esitada kellelgi ei ole õigust
ja inimhing ei sobi jätkajaks
on syydi Mina, see mis looma lõi must

See mõte tuli mulle pähe X liini rongis istudes. Seisin vaguniukse juures, pilet kaotsimineku vältimiseks tugevasti pihku pigistatud, ning silmitsesin akna tagant möödalibisevat linna. Meie linn ja eriti tema panoraam mõjus mulle masendavalt. Mind haaras järjekordselt see pealinlasele omane ängistus, mis mind aastast aastasse regulaarselt külastab, visa nagu iga-aastane traditsioon, hägune nagu sogane kohvitarretis. Määrdunud hooned, nimetud rahvamassid, pidev lärm, liikumatud autoderivid, hall taevas, kõikjale topitud reklaamtahvlid, ihad, alistumine, ärritus ja erutus. Siin on lõputu hulk valikuid, lõputu hulk võimalusi. Aga see, et neid on lõputul hulgal, tähendab ühtlasi, et neid pole üldse. Me püüame haarata kõike, kuid kätte ei jää midagi. See on linn.