pelk põlgus ida-eestist
ning vaenu6hutust kui 6hk ei pääse läbi
kord kirjutatud armist armust kiviseintel
ent muutund pole miskit inimene uus
siin allakäigul nimi sama vormilt krooniliselt halb
elu see on trepikoja k6ledus ning nöök

latern kuseb tuppa valguslaike vastu mindki
tundes hetke olevat mu toas ta liha luu
ei ole myra teidki pole
langeb olemise hindki
suletud on hetkeks kõigi sõnatute suu

ma täidan jälle tyhjust raamis