pelk põlgus ida-eestist
ning vaenu6hutust kui 6hk ei pääse läbi
kord kirjutatud armist armust kiviseintel
ent muutund pole miskit inimene uus
siin allakäigul nimi sama vormilt krooniliselt halb
elu see on trepikoja k6ledus ning nöök

latern kuseb tuppa valguslaike vastu mindki
tundes hetke olevat mu toas ta liha luu
ei ole myra teidki pole
langeb olemise hindki
suletud on hetkeks kõigi sõnatute suu

ma täidan jälle tyhjust raamis

minust jälle saanud vahtralehe kromoplast
kes sygisudus läheb yha puruks
ja korjab yles kummikutes neid
kes kirjut lehte pihupessa suruks

tilpnen ida-tartu liinil
mõtteis must ja lisaks miski veel
kohtan kohandumist usku linna
ent isik mus on pooldund kaheharuline keel
on tänavad, viiv lohutust, ning nahk mis hallikarva

on rumal hing mis kultiveerib kodutust
kuid sygis sarnane jah kuigi tuleb harva
võrdlen ise olnut praegust võõrast puudutust

ärritusele I

nüüd öö on meil must ja rüve
kuid nii see öö meil ida-euroopas ju käibki
nüüd meel on mul segi
kuid nii see enesepettus mul ju käibki
nüüd kustuvad tuled ja vaikseks jääb linn
kuid nii see on ju alati olnud
nüüd ongi käes see aeg ja hiljem ta kaob
ja keda kurat huvitabki