jenissei punk

olen põlev tiibeti munk
astraalrännaku viljatu unelm
ketserlik Luther kes naelutab
rigurvedat Wittenbergi kiriku uksele
peas uljas soni otsekui
oleks saabunud
kevad
prahasse
taevane rahu
maailma katusele
kus õitseb sada lille
vaid koolkondade arvu on
mõnevõrra koondatud
siiski surutis
mingis mõttes kuulumas vanasse maailma
mingis mõttes yrgsesse
suutmata otsustada kas päästjaks on
lootuse mantra
kuulumine
või pysimine
seisjana või kasvatajana
surnuna ehk syndinuna
lahkuma sundides hirmu
olematuse ees
ymbersynni ees
liigse enesearmastuse
sees
vaid ise kohale jõudmine on
olemus
vaid kauguse ja saladuse mõistmine on
tulemus

koolevale jevroopale

on tsivilisatsiooni hukk on hommik
jäi puudu viimsel hingel sisekaemusest
ja varemeis euroopa, impotentne sunnik
vaid soigub enda hirmsast valuvaevusest
kuis peksaks puruks kõik mis kuulub sinna
mis olemise ruumis pole tõde yks
ent napib julmust soovi põletada linna
kuhu kuulumata vist ei oskaks olla igayks
ning vihm see pole kylmus kuigi vahel
on hoobeldet et märg ei hakka kylge
see igatsus on ainult toiduahel
mis paraku ei kutsu suhu sulnjat sylge

veel üks karjatus

süstaltõde vaikib kuid
pressib end su veenidesse

su keha läbib mõnuaimdus
orgasmi presumptsioon

ühtegi inimest ei tohi nimetada
TÜHJAKS
ilma seda tõendava kohtuotsuseta

lukustan ukse

kuskil haugub koer
tuul puhub
vastu jäätund
akent

on öö on külm on
kuuene äratuskell

on langev krohv
on seinavaip ja
kõrvalkorterist kostuv
karje

see öö möödub
kuuga

magamata



sinuta