Meelis Oidsalu kirjutab Loomingus ikka kuradi ilusasti:

Kapihomod

Jaqcues Brel laulab ikka kuradi ilusasti.
"Ne me quitte pas-ära jäta mind,"
ütleb ta, nutuvõru ümber suu.
Kui traagiline on elu:
kuulus Brüsseli laulik palub pisarsilmil lihtsat Tallinna meest.
"Je deviens ton chien-minust saab sinu koer," lubab ta.
Aga ei.
Mul on põhimõtted, Jaqcues.
Mul on naine ja lapsed.
Mul on Eesti isamaa.
Je ne peux pas.

Jacques lõpetab.
Mina hakkan tolmu imema.