järjekordselt sügisel on märtsi nägu
on kõrgelt kõrini ja neelan iseenda munarebu

taob vastasmajas mõni peaga vastu seina, teine pihku
on tolm ja kylm veel mõne korra enda vastu nihkun
valin numbreid juhuslikke vahel siiski sihilt
nagu pärispatus pyherdanud nunn kes naasneb pihilt

taon naelu seina vahel mõne hinge
aeg hiline ja kõrvus kõrgepinge


on öö ja kuu löön puruks kõik su aialipid


toidan nihilismi ja šokeerin


valin numbreid võõraid

kraabin mälusse ja kortermaja seina


saab sylge silmavett ja pigi

võõralt numbrilt võõrast verd ja higi