ESTONIAN DREAM

puhas nii puhas olen rääkimata kõigest muust

 taon end surnuks ja ei karda enam midagi
sülitan vastu nutumüüri
tahan vaid SIND
ja midagi muud
igas majas
igal trepil
karjud sa mulle kõrva
üritan vaikida kuid ometi vastan
vastutasuks saan õnnistatud
(siia pane ladinakeelne rida)
vajutan päästikule ja kõlab sügisvihm
see on mu vabadus ja armuhullus
ususeire me aja paradoks
elada ilma teadmiseta
orjuseta karjuseta
lihtsalt eksisteerida
et ühel päeval võtta kirves ja raiuda pooleks see silmakirjalik lubaduste jada

1 93 0293 92939 922290
silmitsen neid numbreid
sügav tähendus ent midagi olulist
midagi märkimisväärset
keeldun sindki teenimast
keeldun sindki mäletamast
oled midagi märkimisväärset

ma kulgen ühel rajal ja pöörduda ei julge
sest kaiff on läbi ja valutolm rajab teed minu 1000 aastasesse südamesse
korstendesse kus inimesed on tahmunud
kus inimesed on end kaotanud
allah kuulutas et jeesus on saamatu nohik ja piripill
ja kõik me talle kaikadega järele jooksime
kõigil tekkis hävituskihk
või ehk ka loomise vajadus
kas teate seda tunnet
või ehk teate mis tunne on olla ebavajalik
ebaharilik ebatsensuurne ja mida kõike veel
olla bussipeatus kus ükski ikarus ei peatu
olla süstal mida ükski jumal ei kasuta
vasta kas see ongi armastus mille kord ostsime
seda ma arvasingi

mu toas haiseb
haiseb vajaduse järele end tühjendada ja seejärel uuesti täis toppida
see ongi aamen kirikus ja värske maksapasteet külmikus
ESTONIAN DREAM

silitage mu valu ta on nii kasspehme
nutan end unustusse pööran end segi
kiilakad nukud vaatavad mind rõõmsalt ja minagi seiran neid
keeramata oma
hingekelli

kalli kalli kalli

Kui sina minust hoolid vajuta like ! 

Kui sina minust hoolid vajuta like !

Kui sina minust hoolid vajuta like !

Kui sina minust hoolid vajuta like ! 

 

KÄIGE PERSSE

 

 

 

au ellai

keerlen enda kohal ja vaikin kust tuleb kõik see kust tuleb see armastus kust tuleb see lohutus kust tuleb see ahastus liistunud siirupipõhi kõrbenud tatrapuder hommikuti selle lõhn on see mis ajab vanaemad iiveldama öised sõidud bussiga mööda ahastust ja kaotatud lootusepiire lubage ennast valtsida sest radarid ja lennukid piirnevad minu tühja vaimustusega kõik see on nii vajalik ja samas nii mõttetu et ei leia sõnu et öelda kui tugevasti ma sind hetkel vajan asi on selles et sind ju pole ning pole kunagi midagi sellel hetkel kui on hädasti vaja partisanid teadsid et vaikimine on kuld ja paljud teisedki targad inimesed on seda maininud oma surmatöödes ning kui ma vaid nüüd oskaks seletada kõike seda mis mus toimub siis oleksin minagi nende hulgas

aga ei oska
ja ei saa kunagi oskama

MINU VESTLUSED SELLE MASINAGA

mu hullus on tilk diislit mis rikub ära terve tiigi. vähkren väiklaste mõtete, syytunde, kaose ja korra vahel. inimloomus on sandistunud ja destruktiivne, tahtes tagasi seda mida pole või mida on ta ise prygikasti loopinud
ÄRA KÜSI KUIDAS MUL LÄHEB
KUI TEAD ET MINEKUKS ON KAHTLEMATA VARA
MIS JA MIS JA MIS JA MIS JA OOTA KORRA VEEL SEST MA TEAN TÄPSELT
KUIDAS OLLA JA MIDA ÖELDA
KUIDAS MA EI OOTA MITTE MIDAGI JA MITTE KEDAGI JA SIIS SELLE KÕIK PIKALT SAADAN

OOTAN PÕLVILI SU ÕILSAID ARMUANDE
VÄGISTA MU VAIMU LUNASTAJA
SINA KES SU IHU SALVITUD JA LEHKAB NAGU MÜRRI
VÕTAN VASTU KÕIK MIS VALAD MINU SISSE
TAHAN OLLA TAHETUD JA ISESEISEV ORI
KES LOOBIB PEREMEHE PIHTA PORI
SEE EI KVALIFITSEERU SOBITUMA
ÜHISKOND MIS LOOB SÕNU NAGU TARISTU
JA ENESEABIKURSUSED, LINNALIINI BUSSID
JEHOOVA TUNNISTAJAD MANIAKAALSED VANAMEHED RIDAELAMUTE VÄLISUSTE EES
ROPPUSED LASTEAIA VASTAS JA TÜRASTUNUD PARUN STENBOCKI UKSEHINGEDE KULUTAJAD
PENDLIMEHED LINNATELEVISIOONID SARISÜÜTAJAD VÄIKLASED POEMÜÜJAD
SITTA TÄIS RULLNOKAD PRESIDENDID KIRIKUÕPETAJAD KOOLIÕPETAJAD
MU IHU ON MU PEREMEHE IHU JA MINA SAANGI ÕNDSAKS

NOPIN ÄRA KÕIK SU PARADIISIAIA ÕUNAD
NEIS SEES ON LEHEMÄDANIK JA VÄETIS KAALIUMFOSFAAT

SINUS KÕIK NII KAUNIS NAGU ON SUL KA KAKS KEELT
KUID KUMBA ÕRRITADA SUUDELDES SA VASTA
MIND VÕLUB PYHA YKSKÕIKSUS JA ARENG MILLE LÕPP ON ETTE TEADA
SEST SISUKUS ON VALELIKKUS VÕRDNE
JA SISUTUS ON IMELINE SEKS
SA OOTA HARDALT MIND JA OOTA OOTA
SEST ISEGI KUI SAABUN LEIAD ETTEKÄÄNDE

ONS VAHET KUNA KOHALE EI TULE
MEIST KUMBKI TEHA MUUDKI MÕELDA OLLA TUNDA JA SAADA YLIMAKS
EI SYNNI PATTA PANNA ILU MUUDKI MIDA JÄRJESTADA VÕIKS
EI SYNNI LAPSI SUREMATUS KEELES RAHVAS RIIGIS
EI SYNNI SINDKI UUESTI KUID YRITUS ON PYHA
EI HUVITA MIND MYYDAV IHA EGA LÄBIPAISTEV YSA

SAADA MULLE KIRI SIIS KUI OLED SAANUD VEELGI NYRIMAKS
SAADA KIRI YTLE MILLAL SAABUS ISEENDAIMETLUSE KLIIMAKS

järjekordselt sügisel on märtsi nägu
on kõrgelt kõrini ja neelan iseenda munarebu

taob vastasmajas mõni peaga vastu seina, teine pihku
on tolm ja kylm veel mõne korra enda vastu nihkun
valin numbreid juhuslikke vahel siiski sihilt
nagu pärispatus pyherdanud nunn kes naasneb pihilt

taon naelu seina vahel mõne hinge
aeg hiline ja kõrvus kõrgepinge


on öö ja kuu löön puruks kõik su aialipid


toidan nihilismi ja šokeerin


valin numbreid võõraid

kraabin mälusse ja kortermaja seina


saab sylge silmavett ja pigi

võõralt numbrilt võõrast verd ja higi

MA TAHAN SIND

varem või hiljem
tahan kokku variseda
nagu tahan sind praegu
ja hiljem unustada

PANGAKAARDIST NÕRGUB JUMALAID

natukene rohkem kui
593 TONNI KAOTUST
silmapiiril paistab valgus
see on meie vabadus
leppemärgid ütlevad et
homne päev ei tule sajune
vaid rohke usukaotus ning
veri mis tuleb su
noh teate isegi
see on meie lunastus
meie armastus
meie kirik meie altar
kus viimne kroongi
on astutud porri

OLEN LIHTSALT NII SITAKS KÕVA MEES JA POEET
ET TUNNISTADA LIHTSUST NING TAVALIST HULLUMIST

POLE LIHTSALT ENAM STIILNE

obsessioonist

kas on see vaid vääratus kui mõtleval ning ometi lihast ja luust olendil võib olla olemas hing ja teadvus ning kiindumus? hing kas kui jumalik annetus olenevalt siis kas püha sõja jaoks, nirvaanaks või monoteismi kummardamiseks, hing kas kui Indrek Hargla nägemus futuristliku ühiskonna sandistatud liikmetest, keda rapivad legaalsed narkootikumid ja võimalused kogeda füüsikalist või elementaarosakeste tasemel jumalat... hing kas kui paljukiidetud paganlus ja panteism, hing kas kui sõlm poomisköiel või raskus jõevees mis hukutas Faulkneri Quentini... toas on juba jahe ja vastik kuid samas nii kuradi ehe ja rikkumatu kui olen siin haiglase blogi vahel kinni.. kirjutan surematuid sõnu nagu kõik mahakäinud vedrudega idioodid enne mind. OO NÄLG OO SUUR KUNST JA KÕIKSUS JA MUUSIKA

OLEN BETOON MIDA GRAFFITI EI NÄRI

kõike mida jätame järele
on kuulda ja tunda tol tunnil
mil kajavad kraanid
vanguvad varaanid
väikekodanlikus öös vaid vaikus
ja kisa
võibolla on kuu ja sina ja sinagi
aga äkki on seegi vaid jääk
seegi vaid jääk
ja me kes me kõik ning
mitte midagi väärt

----------------
tol ööl kui vanguvad dogmad
piin piiblis või korin koraanis
ihale mind neiu
mu päralt on riik ja au ja kõik muugi
igavesti
peale kainenemist
tuntakse sageli kui
persevesti

on keskaugust ja uulitsad
ja see millel nime veel pole