ööh 2

kõikide tunnete kaalukeeleks on habras inimmeel. ta kooldub ja pooldub meelevaldselt kõigi oma jüngrite vahel. kellel on õigus suuremale tükile ja kellel väiksemale. sellel on õigus jumalale ja idioodist instinktile. sest õndsaks määratu ei pea õndsaks mitte saama, kui õnnis seisab kaugel uskmatusest. pole teisi isandaid peale öhe
siis öö on talumatult jahe ja muusika on kõigest kilobait. neil kõigil kellel endast kõrini ja teistest
otsustatud olla lihtsalt vait. siis tundeid täis ja romantikat kõik linnaliini bussid, vaid peatustes on võõra silma tuled
võibolla augustatud pileteid või lõhkilöödud saaparaudu
aga bussi mitte istudes jääb sama kaugeks kõik
Ja KÕIK need võimsad perssekukkund idioodid            luuletajad kämblakunstnikud
need TYYBID kelles tärkab himurus
kel iga sõrme otsas läikvad elektroodid
ja esteetilise ukse taga ekstaatiline hämarus

Ja hämarus on täis vaid puhast taotlust
mitte piiri hullumeelsuse ja SELLE vahel
sa pane mulle kirja kõik mis tunned maotust
vaid leian nendelt usuridadelt

otsa komistades monoliikuritele, kelles enda sõnutsi võtab võimust
alkoholism nihilism nahuism
korgi kiiremini lahti pudel, kui syda niigi lahti
on religioon ja vajadus ja eesmärk ebaharilik
vist luuserite silmad suud ja ajud sperma pärilik
ja vastuhakk mis seisab eemal võimust
(või nii sai mulle öeldud)

Oh kõik võimsad perssekukkund riigipöörajad ja kaunid inimloomad
ja paljasjalgne tõbras täpitähtedel
said ettemääratuks ja kuulutatuks põhimõttelised löömad
ja tähed kirjad piiblid kaugeil tähtedel

nii jube iiveldus on pingutuse nullist
või lihtsalt soovist iseenesega rääkida

räägi välja saladused iseenesele
võta verevanne ja andu endas võõrastele
on olla kole unes veelgi õudsam
sa oled ilu kunstik võlur miskit veel
ja selleläbi kõige õndsam


mis värvi iha võit ja kaotus
ja neljanda korruse laotus