päike paitab väikelinna bituumenkarva vaipa
täna õhtul näen ma hoovis suure linnu laipa
kes keerab külge siis kui olen ära salamisi
ei saagi mulle osaks teada tema tundeid tegemisi
ei viitsi rohkem kirjutada talvest loomekriisist
ahastusest kehast ja sesoonsest silmapiirist
rebin seljast särgi pühin arvutilt ta higi
sõrmis tema kirg ja kihu olla minu ligi
öösel kerib ümber kaela rulli toitejuhe
see on võikalikult püha sadomaso suhe
paitab niudeid kõrvalesti läikiv plastpaneel
vilkalt tähemärke lakub tema küberkeel
tõmban juhtme välja nagu haihtuks inimkonnast
su telefon ei tea mu nime, ehk ongi parem, on vast?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar