oeh oeh

igatsen neid aegu

kui olin väike poiss

kõndisin endast suurema saksofonikohvriga

läbi Jõhvi linna muusikakooli

inimesed vaatasid küsivalt ja muigasid

ise olin enda üle kuradima uhke

mängida kuldset pilli

vot see oli alles midagi

mitte mingi kuradi plokkflööt või viiul

aga nüüd vananed ja vananed

kasvad kohvritest suuremaks

inimesed ei vaata enam

linnadki muutuvad

mõtled, et raisk,

4,5,6 aastat

mis on see elumastaabis võetuna

absoluutselt midagi

ometigi nii palju, mida mäletada

nii palju, mida taga naerda ning nutta

kontrollimatu mäluterror

ning miski ei kaitse mind selle eest

kui nostalgia kortermajja jõudis,

olid inimesed ammu juba läinud