kuu loojub metsa

nii see on. naudin bulgaaria naiskoori kombineeritud tuva kurgulauluga ja vaatan vaheldumisi arvutiekraani ja aknast paistvaid laternaposte ning pimedat puismikut. viimaste päevade jooksul on jällegi aset leidnud mingisugune spirituaalne murrang, väärtuse ümberhindamine ja progressiivsematele mõtteradadele ümberasumine, nimetatagu seda kuidas iganes. kohe on november ja pole nagu arugi saanud kuhu peldikuauku see kauaoodatud sügis siis lõpuks kaob. varsti on jõul käes, lumi maas aga seda idealiseeritud sügislikku kõrgtundelist purjematka pole nagu olnudki. ehk ei peagi olema, kuna inimene on loomult laisk ja olenevalt olukorrast kas lihtsakoeline või müstiline nagu sambla sisse kasvanud klaastaara. mille päritolu on ja jääb saladuseks ning mille tühjendajad on ammu unustatud ka iseendi jaoks. täna mööda põhjarannikut kulgedes puudus sellest teekonnast samuti igasugune võlu. sadas, puud olid nukrad ja isegi tühjus ei õigustanud iseennast. mu linn oli veel räpasem kui enne ja millegipärast tekitas kontrollimatut vastikust. väga ebaharilik peavalu kimbutab ka terve päeva ja ei oskagi kohe kuidagi olla. lisaks sellele on hammas ka verel ja tahaks ennast heroiliselt üksinda koos Tuva muusikaga täis kammida. vaatamata sellele, et ideel on jumet on selles ka sisutühja nartsissismi, seega taandub too huvitav mõte minu enda piiratuse (ratsionaalsuse?) taha. need spirituaalsed murrangud ei maksa iseenesest midagi, aga kananahk mida koged endas ja sind ümbritsevas midagi uut avastades pakub ka teatavat orgasmilist ekstaasi. ja kurat see on hea tunne. kas on väär tunda kaasa neile, kelle maailm on õuna suurune või olla pigem kade? iga uus avastus toob endaga kaasa uusi teadmisi, meeldivat sisemist vastukaja aga samas seespidist lõhestatust, mille parandamine ehk ongi Õppimine ja Muutumine. kes ei Õpi ja ei Muuda, see ka ei tea. kuid kui ise on valitud mitteteadmise tee, kas tohibki seda keelata? aga selleks, et mitte teada, tuleb teada, et sa teada ei taha. järelikult on nende vaimude teadmatuteks nimetamine ebaõiglus. õnneks või kahjuks ei ole ma veel kohanud tühja inimest. olen näinud inimesi kes on täis rämpsu ja kes on sellega rahul. kuid mingi täide on neis olemas, olgu see tõsiasi siis hea või halva järelmaitsega. üleüldse on rämpsu täis mitteolemine väga raskeks muutunud. juba see, et ma siin kirjutan, raiskan oma aega ja mõjutan teisi inimesi minu keskustelust osa saama, on osake rämpsustumisest. aga igal teel on mitu haru, isegi kui tee on horisontaalne joon. edasi ja tagasi saab alati minna. saab ka joonest välja murda. kui sa ei karda olemise oletatavust. nii nagu igal teel on mitu haru on ka sinus endas alati mitu haru ja otsustad ise kas kuhjad oma teed täis mõttelagedusi ja teiste higi või pöörad otsa pöördumatult ringi. kui sa oskad olla, ei tähenda see veel alati seda, et sa tahad olla. jätkates hämarates ajusoppides sihitult ringiuitavat Hannes Varblase mõttekäiku, tooksin välja 2 lauset. this world is made for me and you. JA. this world is made for you and me. leia nende kahe lause vahel see drastiline erinevus ja proovi vaadata asjadele nende tühiste sõnade silme läbi. kui sinus on sind, saad alati olla miski, kuna olemisele pöördvõrdeline mitteolemine ei kaalu tavaliselt oma teist poolt üle. just nii nagu paneksid kaalule kastitäie õhku ja kübekese iseennast.