hulk unustatud haudu
kui valid pileti mis sõidab
ääremaade kaudu
ja kalahais kus alati on olnud vana turg
ning igal lõustal tead on oma armastus ja urg
kaob linnast hing kui hääbub
pimedusest kostuv hõik
rumal unistus
ning linnapiir
kus varem lõppes kõik
----
istun tumbal
surnud käed on
silitamas pead
on õhus kysimus
kuid vaikin
jah
ma tean
---
öö kirjutab sulle kirja
mitte mina
ja kurbadest klaviatuuriklahvidest
saab laul
sinna mahume mõlemad
yle kraavi on ruumi veel kyll
sisselõigetest pudeneb taevast
näe
ka esimene leht
väljahingatud suits
jää pysima kauem
ja saada mind koju
---
hetkeline virgumine enesekesksusest
qi p6rgu on teised
siis qipaljude jaox
oleme meie need
TEISED
---
vahel et kasvada
tuleb murduda
kui võtta võimalus olla
jäägitult õnnetu
siis pehkime
