elektripirnis istub kella poolenelja alge

läbi valge klaasi paistab kätte homne valge

tuttav käsi see on jälle iseenda oma

tõmbab joone alla olen täpid punkt ja koma

meena tilgub kurbus alla kambri armatuurist

kustun kyynlahelgis olen surematu jaa vist

miks on meie kurbus nii
geneetiline
meie igatsus nii
foneetiline
meie pärismaisus nii
muutumatu
meie kõver käsi
nii puutumatu
meie huultejoon nii
mineviku moodi
meie olemises liialt
talumatuid jooni
meie ootamises liialt
tyhje tänavatesooni
me syndisime liialt
isa poja moodi

vurrud naerukurrud
detsembriõhtu minek
latern valgus pime
valge klaas ja
lahustu
mine