ennustan kohvipaksu pealt/maailmalõppu

varavalgest tuppa valgub tume kivist äng

leiab yles sõrmed tunneb täpselt kus on säng

hellalt hoiab patja minu kohal kus on nägu

embab õrnalt kõrist kohe algab unenägu

silmavalgest aknast valgub tuppa kivist äng

tõsta panus vali kaardid

eluõigusmäng

kell käib täna vales suunas ööl ei ole ääri

yhtki tõmmet tolmust õhku enam ta ei vääri

tead kyll

kurbus täna kohatu on need on valed sfäärid

minu sisse lõikavad su käpikutes käärid

talumatult kriibib siis kui liigub rysijää

talumatult liigub palun täna ööseks jää

olen rumal olen keegi talumatult segi

olen keegi olen kaotand ennast kellessegi

M

andesta et hoidsin kinni võõra kylmast peost

ja võõrale ma myysin ennast mõne myndi vastu

see võõras olid sina pyydsin leida mingit seost

kuid enne jõudis tõde roomata mu põuetasku

ei ole tarvis pyyda ilustatud tõde vale

ja sygiskarva silmad neisse peidetud on surm

ma lõikan enda pealuust välja sinu valge pale

ja hingan õhku mille kyljest puudub sinu hurm

ent siiski eelnev kokkuvõtvalt on vaid endapett

ma valetan ja kaela ymber tihedamalt kett

ta siugleb sosistades mulle kõrva sinu nime

ta siugleb järsku valges toas on talumatult pime

olen jälle
jõe valepoolsel kaldal
kirjutamas sulle
tõtt
ja peopesas palve
nimetissõrmes sõnum
ja toa keskel
sygispruunide juuste lõke
yks puudutus yks riive
yks õhtu ja päev liiglyhike