usu ma

enam ei tee

19. augusti palatis

mu unetusel silmad on ja nimi
ta on yks siresäärne somnambuul
ta kylas käib mul yha tihemini
vähkren, aknast sisse tuiskab tuul
ja unenäos ma hakkan suureks seeneks
kellest välja jookseb myrk, ma kõlban kyll
ja seenenoaks ma hakkan teraks peeneks
sa lõika rutem läbi minu klorofyll
ma metsaks hakkan igatsevaks meheks
ja unenäos on kõigel sinu lõhn
ma hakkan kasvõi homseks ajaleheks
et katsuks minu nägu sinu käsi kõhn

seitsmeteistkymnenda augusti palatis

neetud miks ei ole haige kauges tartu linnas
et võiks silitada pead mul kõle kummikinnas
pysiks ysna vagusi on tilgutites tõde
kukun voodist välja sisse tormab vanemõde
sada grammi rahusteid veel kymme pange kohe
kuulen naabervoodist kostab kergenduseohe
endiselt ma nõuan kokkusaamist tule siia
diagnoosita ei tohi haiget ära viia
tule palun ruttu hakkab mõjuma tablett
prygišahti poole veereb minu must skelett
ytle vanemõele "see on oma, las ta jäägu"
ytle tuled vaatama mind täna kohe praegu