hüljata end

ma korjata tahan endast kõik
tusakillud

kuid iga võtmisega
lõikan end

ja oma süda tahan ma
sootuks maha jätta

et hüljata oma valu peab olema
suurem kui valu

et hüljata end tuleb olla suurem
iseendast

armuudu

ma istusin su kõrvale ja tundsin et meie vahel pole kõik läbi. üksnes aeg on mööda triivinud ja su pehmele nahale on tekkinud üksikud vanaduse jäljed. aga nii ta ju käibki, ikka üksikult vananedes, oodates leplikult looduse vastutulelikkust iseenda surelikkusele; tölbilt; pelglikult

ma vaatasin sind ja ma mõistsin- veel üks öö; veel üks kirglik ja armu-uduga pärjatud öö meie vahel võib tõsta kogu unustatud armu ja viha meie vahel taas kõrgele; kõrgele nagu džomolungma; nagu mongoolia stepis lendav jahikotkas; pulsseerivaks nagu jooksja unearter; nagu kosesügavikest purskuva veekamara kärsitus

ja ma tundsin; ma tundsin et sellestki ei piisaks, meie vahel säiliks see ületamatu lõhe nimega aeg. langeva liivana väljenduv muutus meie inimliku saamatuse kirjeldamiseks. üksnes raskusjõuga on ehitud me lootustandev armastuse võimalikkus. ta on sama ehe nagu hommikune agu tolles leedu külas kus palusin su kätt