mine jumalaga

silmades on tusk
ja vaikida on kõige õigem

see rong ei peatu siin
ja järgmine peatus on
millal iganes sulle sobib

selline ta on see rõve
öine ahastuseralli

tudum tudum tudum tudum

ja kihutadki oma elumaanteel
või elurööbastel

aga tead ju et on olemas need
lendavad tuvid ja taldrikud ja
surnuaiad vaiksed
ja usutalgud paiksed

noh hüvasti
mine siis jumalaga

aga vaata et sa siis mind ei unusta
eks sa ikka helista

neurootikutele

silgud toredad ja armud koledad
me vastupidiseks arvamuseks on kujundet
silmaveeks ja usulahuks
mänguteeks ja purutahuks
iseenda saamatuses riste näed
kuid maailmavalus pole
kal-
mi-
stuid-
ki

on šopäänid ja pahhid ja teised peded kannatajad
kõik nede ükskõiksed mornid sinisilmsed isandad
üks kaks ja viiskümmend aastat lööb õigeusklik kirik
rehabilitatsiooni minu hingele
aga sulle ei löö
sest sulle ei lööda hingekella
seda löön vaid mina ja vaid endale

eterniidid

selle hetkelisusega ongi nii et
mööduvaid vaguneid vaadates
jääb hingevalu seisma
nagu eterniit
me tusastalaktiit
sellistel minutitel on tarvilik
lõhkistes peeglites otsida
iseennast

see om minu elu

ütleme nüüd endale
et oleme tublid
oleme vaiksed ja valsked
kuid ei hülga oma oma
ei loobu olemast
karvutud koerad tühisel maal
tühisel maal kus inimesed
ei tunnista end
enda olemasolugi mitte

sel maal puhub tusatuul
ta poeb sulle naha alla
ta külma teeb ja veel
külmagagi
külmetab rohkem

see maa on maa on maa
ja veel kõik teised ilusad sõnad
kust leida ennast tahaks
ei tahaks ja ehk võiks või
hoopiski mitte

see on avantüür
5. sümfoonia ja minu armastus
see on minu elu