JALUTUSKÄIK RINGJOONEL
Ringis, mis
sulgeb endasse kõik elusolendid ja ühendab nende huvid ja lootused, murrab
pettepilte vihkav vaim keskpunktist välja, äärealade poole. Ta ei suuda enam
taluda inimese häältesuma, ta tahab jälgida võimalikult kaugelt inimesi
ühendavat neetud sümmeetriat. Kõikjal ümberringi silmab ta märtreid: ühed
toovad end ohvriks ilmsetele vajadustele, teised teenivad küsitavaid eesmärke,
ent kõik nad on valmis veendumuste eest oma nimest loobuma; kuna see kõigil ei
õnnestu, lunastab enamik banaalsusega oma mässulised unistused... Nende elu on
tohutu kasutamata jäetud vabadus – vabadus surra: nimetute lepitusohvritena
langevad nad ajaloo ühishauda.
Ent veendunud lahkulööja, kes otsib hordidest tallamatu radu, taandub äärealadele ning kulgeb mööda ringjoont, millest ta, keha kammitsas, ei saa üle astuda; teadvus kandub sellegipoolest kaugemale, hõljub puhtana igavuses, kus pole asju ega olendeid. Kannatustest vaba, kõrgemal surmamotiividest, unustab ta inimese, kes teda kannab. Irreaalsem kui viirastuses möödavilksanud täht, joonistab ta taevavõlvil peibutavaid piruetikaarde - samas kui elu ringjoonel hulgub hing, ainsaks vastutulijaks ta ise ja suutmatus vastata Tühjuse kutsele.
Ent veendunud lahkulööja, kes otsib hordidest tallamatu radu, taandub äärealadele ning kulgeb mööda ringjoont, millest ta, keha kammitsas, ei saa üle astuda; teadvus kandub sellegipoolest kaugemale, hõljub puhtana igavuses, kus pole asju ega olendeid. Kannatustest vaba, kõrgemal surmamotiividest, unustab ta inimese, kes teda kannab. Irreaalsem kui viirastuses möödavilksanud täht, joonistab ta taevavõlvil peibutavaid piruetikaarde - samas kui elu ringjoonel hulgub hing, ainsaks vastutulijaks ta ise ja suutmatus vastata Tühjuse kutsele.
HETKEDE VEEREL
Suutmatus nutta
on see, mis lubab meil mäletada asjade maitset ja laseb neil edasi kesta: ta ei
luba meil neid mahlast tühjaks imeda ja siis neile selga pöörata. Kui meie
silmad nii paljudel radadel ja kallastel tõrkusid pisaratesse uppumast,
säilitasid nad selles põuas oma imetlusobjekti. Meie pisarad raiskavad loodust,
nii nagu meie ekstaasid kulutavad Jumalat... Aga lõpuks kulutavad nad ära meid
endid. Sest me eksisteerime sel määral, kuivõrd me keeldume järele andmast oma
ülimatele ihadele; ainult senikauaks jäävad asjad meie imetlusse või kurbuse
haardeulatusse, kuni me ei ole neid ohvriks toonud ega õnnistanud oma vesise
hüvastijätuga. Ja nii haarab meid iga kord õud, kui pärast järjekordset ööd vaatame vastu algavale päevale ja võimatule ülesandele see täita; seistes
võõrana päevavalguses, otsekui oleks maapind me jalge all äkitselt kõikuma
löönud, nagu oleks universum nüüdsama päikesekera välja mõeldud, hoiame tagasi
pisaraid – ehkki ühestainsast oleks küllalt, et meid ajast välja uhtuda.
DEFINITSIOONIDE SURNUAIAL
Kas tohiksime
kujutleda vaimu hüüatamas „Kõik on minu silmis nüüd mõttetu, sest olen andnud
kõigele definitsiooni!“ Ja kui võiksime teda ette kujutada, kuhu paigutaksime
ta siis ajas?
Meil on kõik ümbritsevat lihtsam taluda, kui anname talle nime – ja astume edasi. Ent asja hõlmamine definitsiooniga, kui meelevaldne see ka poleks – ning mida meelevaldsem, seda ohtlikum, sest sel juhul ruttab hing teadmisest ette -, tähendab et heidame ta kõrvale, muudame ta ilmetuks ja tarbetuks, hävitame ta. Mida muud võiks harrastada jõude olev vaim – mis ainult unehõlmas sulandub maailmaga – kui avardada asjade nimesid, ammutada nad tühjaks ja asendada vormeliga? Seejärel astub ta edasi nende rusudel; pole enam tundmusi; on vaid mälestused. Iga vormeli all lebab laip: olend või ese sureb pettepildist, mille ta esile kutsus. Sündmatu ja õudne priiskamine, mille käigus vaim laristab end maha kõiges, mida ta nimetab või piiritleb. Oma sõnalembuses ei talunud ta raskete vaikushetkede salapära ja muutis nad kergeks ja puhtaks: vabanedes ja puhastudes kõigest sai ka ta ise kergeks ja puhtaks. Defineerimispahe tegi temast armulise mõrtsuka ja silmapaistmatu ohvri.
Ja sel kombel kadus ka häbiplekk, mille hing vaimule vajutas ja mis ainsana tuletas talle meelde, et ta on elus.
Meil on kõik ümbritsevat lihtsam taluda, kui anname talle nime – ja astume edasi. Ent asja hõlmamine definitsiooniga, kui meelevaldne see ka poleks – ning mida meelevaldsem, seda ohtlikum, sest sel juhul ruttab hing teadmisest ette -, tähendab et heidame ta kõrvale, muudame ta ilmetuks ja tarbetuks, hävitame ta. Mida muud võiks harrastada jõude olev vaim – mis ainult unehõlmas sulandub maailmaga – kui avardada asjade nimesid, ammutada nad tühjaks ja asendada vormeliga? Seejärel astub ta edasi nende rusudel; pole enam tundmusi; on vaid mälestused. Iga vormeli all lebab laip: olend või ese sureb pettepildist, mille ta esile kutsus. Sündmatu ja õudne priiskamine, mille käigus vaim laristab end maha kõiges, mida ta nimetab või piiritleb. Oma sõnalembuses ei talunud ta raskete vaikushetkede salapära ja muutis nad kergeks ja puhtaks: vabanedes ja puhastudes kõigest sai ka ta ise kergeks ja puhtaks. Defineerimispahe tegi temast armulise mõrtsuka ja silmapaistmatu ohvri.
Ja sel kombel kadus ka häbiplekk, mille hing vaimule vajutas ja mis ainsana tuletas talle meelde, et ta on elus.
E.M. Cioran
