Sven Kivisildnik facebookis 8 tundi tagasi

Sven Kivisildnik

8 tundi tagasi ·

Minust oleks peenetundelisem, kui ma ei rikuks üht vähestest pühatalitustest, mis on meile veel jäänud. Isegi kui kahtleme peaaegu kõiges, on meil ikka alles Poeesia ja Poeetide kultus ning see on ehk ainus Jumalus, millesse me ei häbene suhtuda pompoosselt, mille ees ei häbene kummardada maani, millest ei häbene rääkida ülespuhutult... Oo, Shelley! Oo, Slowacki! Oo, Poeedi sõna, Poeedi missioon ja Poeedi hing! Ent ometigi tuleb mul rünnata seda rituaali ja nurjata see palvus, niipalju kui see on minu võimuses... lihtsalt vihast, mida äratavad minus kõiksugu stiilivead ja valenoodid, igasugune põgenemine tegelikkusest. Ja kuna ma asun võitlusesse erakordselt kõrgele tõstetud, peaaegu taevaliku sfääriga, pean jälgima, et ma ise õhupallina lendu ei tõuseks ega kaotaks jalge alt kindlat pinda.
Käesoleva skitsi tees on: peaaegu kellelegi ei meeldi luuletused ning riimitud luule maailm on fiktiivne ja võlts. Ma arvan, et see väide võib tunduda ühtaegu nii julge kui ka kergekäeline. Aga ometigi seisan ma siin teie ees ja kuulutan, et mulle ei meeldi luuletused üldse, enamgi veel, nad äratavad minus lausa tülgastust. Ütlete, et olen tühine ignorant? Kuid ma olen kunstiga juba ammu sina peal ning tema keel ei ole mulle päris tundmatu. Samuti ei või te minu vastu kasutada oma lemmikargumenti, öelda, et minus pole luuletundlikkust, kuna minus on seda, ja veel suurel määral. Kui poeesia ei ilmu mulle värssidena, vaid läbisegi muude, proosalisemate elementidega, näiteks Shakespeare’i näidendites, Dostojevski või Pascali proosas või lihtsalt tavalise päikeseloojanguna, tunnen värinaid nagu teisedki surelikud. Miks siis tüütab ja vaevab mind see farmatseutiline ekstrakt, mida kutsutakse “puhtaks luuleks”, eriti riimitud kujul? Miks ei talu ma seda monotoonset laulujoru, katkematut ülevust, miks teevad mind uniseks rütm ja riim, miks tundub luuletajate keel kõige igavam kõigist võimalikest keeltest, miks see Ilu mind nii vähe veetleb ja miks ei tea ma ühtki halvemat ja naeruväärsemat stiili kui see, milles Poeedid räägivad endast ja oma Luulest?
Aga võibolla ma tunnistaksingi oma luuletaju teatud puudulikkust ... kui mitte need eksperimendid... need teaduslikud eksperimendid... Põrgu päralt! Mis see neetud Bacon siit kunstist otsib! Ma annan teile nõu: ärge kunagi püüdke kunstipõllul eksperimenteerida, sest see valdkond ei kannata seda välja – ning kõiki deklamatsioone sel teemal võib taluda vaid tingimusel, et keegi ei hakka ebadiskreetselt piiluma, kuivõrd nad kattuvad tegelikkusega. Näiteks saaksime teada huvitavaid asju, kui hakkaksime uurima, mil määral Bachist vaimustunu on üldse võimeline vaimustuma Bachist, see tähendab, tajuma midagi muusikast ja Bachist. Olen minagi (hoolimata sellest, et ma ei oska klaveril “Rongisõitugi” mängida) andnud edukalt kaks kontserti, mis seisnesid selles, et hakkasin täiesti huupi pilli taguma, kindlustanud enne paari asjassepühendatu aplausi ja kuulutades, et esitan modernset muusikat. Need, kes pasundavad kunstist valérylikus kõrgstiilis, ei riski asetada end sellisesse vastasseisu. See, kes läheneb meie esteetilisele missale tollest küljest, võib kergesti avastada, et too auväärne küpsuse tempel on tegelikult inimsuse kõige mahajäänum tagahoov, kus valitsevad bluff, müstifikatsioon, snobism, valskus ja rumalus. Ja oleks heaks ajuakrobaatikaks meie jäigastunud mõtlemisele, kui aeg-ajalt kujutaksime Paul Valéryd ennast kui Ebaküpsuse kaplanit, paljasjalgset printsi aluspesus.
Ma korraldasin järgmisi eksperimente: konstrueerisin kuulsa poeedi erinevatest värssidest absurdse luuletuse ja kandsin selle andunud luulesõprade ringis ette kui prohveti uue teose – kuulajate üldise vaimustuse saatel; või hakkasin neid luulesõpru kontrollima ühe või teise luuletuse üksikasjadega ning avastasin, et “luulesõbrad” ei ole seda tervikuna lugenudki. Kuidas siis nii? Niimoodi vaimustuda ja jätta lõpuni lugemata? Nautida poeetilise sõna “matemaatilist täpsust” ning mitte märgata selle totaalset vussikeeramist? Niipalju targutada ja deklameerida sel teemal, mõnuleda mingites peensustes ja nüanssides, ning samas raskelt patustada elementaarsete asjade vastu? Loomulikult protestiti ja solvuti pärast igat sellist eksperimenti ja luulesõbrad vandusid kõigi pühakute nimel, et tegelikult see ei ole nii... et tegelikult... aga need herneterad põrkasid vastu Eksperimendi kõva kaljut.
Ma seisin järgmise dilemma ees: tuhanded inimesed kirjutavad luuletusi; sajad tuhanded jumaldavad seda luulet; esmajärgulised geeniused on väljendanud end värsis; iidsetest aegadest alates on Poeeti austatud – ja selle kiitusemäe kõrval mina oma kahtlusega, et luulemissa toimub täielikus tühjuses. Oh, kui ma ei oskaks sellest situatsioonist lõbu tunda, oleksin kindlasti väga kohkunud.
Ometigi kinnitasid need eksperimendid minu vaimu ja ma hakkasin juba julgemalt otsima vastust mind vaevavale küsimusele: miks on mulle vastumeelne puhta luule maitse? Miks? Kas mitte samal põhjusel, miks mulle ei maitse puhas suhkur? Suhkruga on hea kohvi magusaks teha, aga seda ei kõlba süüa lusikaga taldrikult nagu putru. Puhtas ja riimitud luules rõhub üleküllus; luuleliste sõnade, metafooride ja pateetika üleküllus, lõpuks liigne kondensatsioon ja kõige ebaluulelise väljarookimine, mis teeb luuletused sarnaseks keemiatoodetega.
Laul on väga pidulik väljendusviis... Aga, vaadake, sajandite jooksul on lauljate hulk kasvanud ja lauldes peavad nad omaks võtma laulja hoiaku, mis muutub ajaga järjest jäigemaks. Ja üks laulja õhutab teist, ergutab teda jäägitult pühenduma laulule, ha, juba ei laula nad teistele inimestele, juba laulavad nad üksteisele; ja pideva rivaalitsemise ja laulu täiustamise käigus tekib nende vahele püramiid, mille tipp ulatub taevani ja mida meie imetleme altpoolt, maapinnalt, pea kuklas. See, mis oleks pidanud olema proosa hetkeline lend, muutus programmiks, süsteemiks, ametiks – ning tänapäeval ollakse Poeet, nagu mõni teine on insener või arst. Luule on paisunud koletute mõõtmeteni ja mitte meie ei valitse teda, vaid tema meid. Poeetidest on saanud orjad ja me võiksime defineerida Luuletajat kui olendit, kes ei saa enam ennast väljendada, sest peab väljendama Luulet.
Aga kunstis pole ju tähtsamat ülesannet kui just enese väljendamine. Me ei tohiks unustada tõde, et iga viimistletud stiil, igasugune kindel seisukoht kujuneb elimineerimise kaudu ning tähendab tegelikult vaesumist. Seepärast ei tohiks me kunagi lubada, et mingi seisukoht kärbiks liialt meie võimalusi, muutuks suutropiks. Ning kui asi on niivõrd kunstlikus, lausa pretensioonikas “laulja”-hoiakus, siis seda enam peaksime olema valvel. Ent meie pühendame endiselt palju aega ja vaeva enda täiustamisele ühes või teises etteantud stiilis, ühes või teises väljakujunenud laadis, selle asemel et säilitada nende suhtes sisemine iseseisvus ja vabadus, et välja töötada oma isiklik stiil ja hoiak. Näib, et Vorm on meie jaoks väärtus iseenesest, sõltumata sellest, kas ta rikastab või vaesestab meid. Ennastunustavalt lihvime kunsti, aga vähe tegeleme küsimusega, mil määral on see veel meiega seotud. Kanname hoolt Luule eest, jättes hoomamata, et see, mis on ilus, ei pea ilmtingimata “sobima”. Niisiis, kui me tahame, et kultuur ei kaotaks igasugust ühendust inimindiviidiga, peame aeg-ajalt katkestama oma usina loometöö ja kontrollima, kas see, mida me loome, ikka väljendab meid.
On olemas kaks vastandlikku humanismi: üks, mida võiksime nimetada religioosseks, üritab inimest suruda põlvili inimkultuuri ette, sunnib meid austama ja jumaldama näiteks Muusikat või Luulet või Riiki või Jumalust; teine, meie hinge kangekaelsem pool, püüab taastada inimese iseseisvust ja sõltumatust nendest Jumalatest ja Muusadest, lõppude lõpuks on need ju tema enda, inimese loodud. Viimasel juhul kirjutatakse sõna “kunst” väikese tähega. Ja vähimagi kahtluseta – stiil, mis suudab hõlmata mõlemat vaateviisi, on täiuslikum, ehtsam ja peegeldab paremini meie vastuolulist natuuri kui stiil, mis pimeda äärmuslikkusega väljendab vaid üht meie tundepoolustest. Ent kõigist kunstnikest on just poeedid kõige varmamad põlvili langema ja palvetavad kõige innukamalt – nemad on kaplanid par excellence ja ex professio. Ning Luule muutub sel viisil pelgalt rituaaliks. Just sellest eriasendist tulenevalt on poeetide stiil ja hoiak nii karjuvalt puudulik, nii ebatäiuslik.
Veel veidi stiilist. Ma ütlesin, et kunstnik peab väljendama iseennast. Ent iseennast väljendades peab ta ka hoolitsema, et tema väljendusviis oleks kooskõlas tema positsiooniga maailmas, ta ei pea väljendama mitte ainult enda suhtumist maailma, vaid ka maailma suhtumist temasse. Kui ma oleksin argpüks ja valiksin heroilise tooni, siis oleks mu stiil vigane. Või kui ma esitleksin end kõigi poolt austatu ja armastatuna, aga tegelikult inimesed ei hinda ega armasta mind, teeksin samuti stiilivea. Kui me juba tahame anda endale aru tõelisest olukorrast maailmas, ei tohi me vältida konfrontatsiooni meile võõra tegelikkusega. Inimene, kes on kujunenud vaid omasuguste keskel, kes on teatud kitsa keskkonna produkt, on ahtama ja kehvema stiiliga kui mitmesuguste miljöödega kokkupuutunu. Ning luuletajates ei ärrita mind mitte ainult see õigustamatu hardus, see täielik andumine Poeesiale, vaid ka jaanalinnulik poliitika tegelikkuse suhtes, nad ei taha seda näha, sellest midagi teada, nad vajuvad meelega letargiasse, mis ei ole mitte jõu, vaid nõrkuse tunnus.
Kas poeedid ei loo vaid poeetidele? Kas ei otsi nad ainuüksi pooldajaid, see tähendab, endasarnaseid? Kas luuletused ei ole vaid teatud kitsa grupi produkt? Kas nad ei ole hermeetilised? Loomulikult, ma ei heida neile ette, et nad on “rasked”, ma ei nõua, et nad kirjutaksid “kõigile arusaadavalt”. See võrduks nõudmisega, et nad vabatahtlikult loobuksid põhilistest väärtustest, nagu teadvus, mõistus, suurem tundlikkus ning suuremad teadmised elust ja maailmast, võrduks langemisega keskpärasusse – oo ei, iial ei nõustu sellega ükski endast lugupidav kunst! See, kes on mõistlik, tundlik, üllas ja sügav, peab kõnelema mõistlikult, tundlikult ja sügavalt, aga kes on rafineeritud, peab kõnelema rafineeritult, sest kui keegi on teistest kõrgemal, siis mitte selleks, et end alandada. Ei ole sugugi halb, et moodne luule pole igaühele kättesaadav, aga on halb, et see on sündinud ühekülgsusest, identsete maailmade ja identsete inimeste tihedast suhtlemisest. Olen ju isegi autor, kes visalt kaitseb oma taset, aga samal ajal (tuletan seda meelde, et mulle ei heidetaks ette tegelemist kunstiliigiga, mille vastu ma võitlen) ei unusta minu teosed hetkekski, et peale minu väikese maailma eksisteerivad ka teised maailmad. Ja kui ma ei kirjuta rahvale, siis ometi kirjutan ma kui keegi, keda see rahvas ähvardab, kes on rahvast sõltuv või kelle rahvas on loonud. Kunagi ei ole mulle tulnud pähe võtta “kunstniku” või “kirjaniku” poosi, küpse tunnustatud looja poosi, ma esinen ainuüksi kirjanikukandidaadi rollis, olen see, kes vaid soovib olla küps – katkematus ja kangekaelses heitluses kõigega, mis minus pidurdab seda arengut. Ja minu kunst ei ole vormunud kokkupuutes sugulashingedega, vaid just suhetes vaenlasega, kokkupuutes vaenlasega.
Ent poeedid? Kas poeedi luuletus võib jääda kestma, kui see ei satu mitte poeedist sõbra, vaid vaenlase, mittepoeedi kätte? Nagu iga teinegi sõnavõtt, peab luuletuski olema sõnastatud ja vormistatud nii, et ei saada oma loojat häbisse ka siis, kui ta kellelegi ei meeldi. Enamgi veel, luuletused ei tohiks oma loojat häbistada isegi siis, kui need talle endale – loojale – ei meeldi. Sest ükski poeet ei ole ainult poeet ja igas poeedis elab mittepoeet, kes ei loo ega laula ja kellele ei meeldigi laulmine... ning inimene on midagi avaramat kui poeet. Aga ühe religiooni kummardajate keskel sündinud stiil sureb kokkupuutes uskmatute massiga; ta ei ole võimeline end kaitsma ega võitlema; ta on võimetu elama tõelist elu; see stiil on liiga kitsas.
Lubage, et ma toon teile järgmise näite... Kujutage endale ette, et mõnekümne inimese hulgast üks tõuseb ja hakkab laulma. See laul tüütab enamikku kuulajaist, aga laulja ei taha endale sellest aru anda; ei, ta käitub justkui oleks ta kütkestav; ta nõuab, et kõik langeksid Ilu ees põlvili; nõuab enda tingimusteta tunnustamist Prohvetina; ja ehkki keegi ei omista tema laulule suuremat kaalu, teeb ta näo, nagu oleks tema sõnal maailma jaoks otsustav tähendus; täis usku oma Poeetilisse Missiooni, heidab ta piksenooli ja müristab, lehvib tühjuses; enamgi, ta ei taha ei endale ega teistele tunnistada, et see laul teda ennastki tüütab, piinab ja ärritab, sest ta ei väljenda end vabalt, loomulikult ega vahetult, vaid teistelt poeetidelt päritud vormi kaudu, mis juba ammu on kaotanud kokkupuute vahetu inimliku tunnetusega; ning ta mitte ainult ei kuuluta Poeesiat, vaid ka vaimustub Poeesiast; olles Poeet, jumaldab ta Poeedi suurust ja tähtsust; ta nõuab, et teised tema ette põlvili langeksid, ja langeb ka ise enda ette põlvili. Kas ei või siis väita, et see inimene on võtnud oma õlgadele liialt raske koorma? Kui ta ka ei usu poeesia võimu, siis ta sunnib end seda uskuma, ta ohverdab end teistele ja sunnib neid toituma sellest jumalikust annist kui armulaualeivast. Kas nii hermeetilises seisundis hinge võiks tekkida mingi lõhe, läbi mille tungiks temasse elu? Ning siin ei ole küsimus mitte mingisugustes kolmandajärgulistes laulikutes, ei, see käib ka kõige kuulsamate, parimate poeetide kohta.
Kui poeedid suhtuksid oma laulu nagu maaniasse või rituaali, kui nad laulaksid nagu need, kes peavad laulma, ehkki teavad, et laulavad tühjuses. Kui nad uhkusega lausutud “mina, Poeet” asemel suudaksid neid sõnu öelda häbiga, või pelgusega... või isegi vastikusega... Aga ei! Poeet peab Poeeti jumaldama!
Ebaadekvaatne suhtumine tegelikkusesse iseloomustab hävitavalt poeetide stiili ja hoiakut. Inimene, kes põgeneb tegelikkuse eest, ei leia enam kusagilt toetuspunkti ning muutub loodusjõudude mängukanniks. Hetkest, mil poeedid kaotasid silmist konkreetse inimolendi ning fikseerisid oma pilgu abstraktsele Poeesiale, ei suutnud neid enam miski hoida langemast absurdi kuristikku. Kõik hakkas kasvama iseenesest. Metafoor, mida enam ohjes ei hoitud, muutus kangekaelseks ning kukkus niimoodi marutama, et tänapäeval pole luuletustes enam midagi peale metafooride. Keel on muutunud rituaalseks – need “roosid”, “videvikud”, “igatsused” või “hingevalud”, millel kunagi ehk oligi mingi värskus, on muutunud liigkasutamisega õõnsaks kõmaks – ning see käib ka modernsemate “semaforide” ja “spiraalide” kohta. Keele ahenemisega kaasneb stiili ahenemine, mis on viinud selleni, et tänapäeval pole luuletused enamat kui paarkümmend pühitsetud “elamust” kitsi sõnavara tüütutes kombinatsioonides. Samavõrra, kui Kitsas Kitsenes, muutus ohjeldamatu Ilu Ilusamaks, Sügavus Sügavamaks, Üllus Üllamaks, Puhtus Puhtamaks. Pidurdamatu luuletus on ühest küljest paisunud hiiglaslikuks poeemiks (otsekui ürgmetsaks, mida tunnevad tõeliselt vaid üksikud maadeuurijad), teisalt kondenseerunud liigagi sünteetiliseks ja homöopaatiliseks. Tähtsat nägu tehes andutakse mingitele eksperimentidele ja leiutamisele ning selles kaasakiskuvas orgias, ma kordan veel, ei suuda enam keegi toimuvat talitseda. Sest siin ei ole tegemist inimese loominguga inimese jaoks, vaid altari ees läbiviidava rituaaliga. Ja kümnest luuletusest ülistab vähemalt üks Luulesõna Vägevust või Poeedi kutsumust.
Ma pean nõustuma, et need haiglaslikud nähud ei ole omased ainult poeesiale. Ka proosas on see religioosne hoiak teinud oma laastamistööd, ning kui võtame näiteks sellised teosed nagu Brochi “Vergiliuse surm” või Joyce’i “Ulysses” või mõned Kafka oopused, siis jääb meile sama mulje – et nende teoste “väljapaistvus” ja “suurus” hõljub tühjuses, et nad kuuluvad nende raamatute hulka, mida kõik teavad kui suuri... ent mis ometigi on meile mingil kombel kauged, kättesaamatud ja külmad... kuna need kirjutati põlvitades ning mõeldes mitte lugejale, vaid Kunstile või mõnele muule abstraktsioonile. See proosa on sündinud samast vaimust, mis näitab valgust poeetidelegi, oma olemuselt on see kahtlemata “poeetiline proosa”.
Kui me heidame kõrvale teosed ning vaatleme poeete endid ja nende väikest maailma, mida nad loovad koos oma jüngrite ja sabarakkudega, siis paistab see meile veel ahtam ja hingematvam. Poeedid mitte ainult ei kirjuta poeetidele, vaid ka jagavad üksteisele au ja kiitust. See maailm, või õigemini mikromaailm, ei erine palju teistest hermeetilistest ja spetsiifilistest mikromaailmadest: maletajad peavad malet inimloome tipuks, neil on oma hierarhia, nad räägivad Capablancast nagu poeedid Mallarmést ja väetavad vastastikku üksteise tähtsust. Kuid maletajad ei pretendeeri nii universaalsele rollile ning see, mille maletajatele võib andeks anda, on poeetide puhul andestamatu. Sellise eraldumise tulemusena paisub kõik selles mikromaailmas ning viletsadki poeedid ajavad end lausa apokalüptiliselt puhevile, tühised probleemid omandavad pöörase kaalu. Tuletagem meelde kasvõi ilmatut poleemikat irdriimi ümber, selle väitluse tooni – siis tundus, et inimkonna saatus sõltub sellest, kas võib riimida “palge” ja “julge”. Vaat mis juhtub, kui korporatiivsus alistab universaalsuse.
Teine mitte vähem kompromiteeriv fakt on poeetide rohkus. Eespool mainitud üleküllusele lisandub veel prohvetite üleküllus. Need ultrademokraatlikud numbrid lõhkavad selle aristokraatliku ja uhke luulekindluse seestpoolt; ning tõepoolest, naljakas on neid kõiki korraga mingil kongressil näha: milline hulk erakordseid olevusi! Aga kas tühjuses triumfeeriv kunst ei ole just ideaalne pinnas neile õõnsatele tühisustele, kes elavad end vaimustusega välja selles ahtas vormis? Ent juba tõeliselt naeruväärsed on retsensioonid, arvustused, aforismid ja esseed, mis ajakirjanduses luule teemadel ilmuvad. See on täielik jama – aga samas nii pompoosne, nii naiivne, nii lapsik jama, et ei tahaks uskudagi, et kirjandusepõllul rügajad ei ole tajunud selle taolise publitsistika naeruväärsust. Need stilistid ei ole ikka veel mõistnud, et luulest ei tohi kirjutada luuleliselt ning nende lehekesed kubisevad poetiseerivatest elukubratsioonidest. Naeruväärsus käib kaasas ka etlemiste, konkursside ja manifestidega, aga sellel pole vist mõtet peatuda.
Ma arvan, et olen enam-vähem ära seletanud, miks mind riimitud luule külmaks jätab. Ning seepärast on poeedid – täielikult andudes Poeesiale ja allutades end sellele Institutsioonile, unustades konkreetse inimese olemasolu ja sulgedes silmad tõeluse ees – nüüd (juba sajandeid) varisemisohtlikus olukorras. Näilisest triumfist hoolimata. Tseremoonia toredusest hoolimata.
Aga ma pean tõrjuma veel ühe etteheite.
Ainult vabatahtliku sõgedusega võib seletada seda ennekuulmatut lihtsameelsust, millega poeedid (kes üldiselt pole ei rumalad ega naiivsed) end kaitsevad, kui keegi neile hõlma hakkab. Paljud otsivad pääseteed avaldusest, et kirjutavad luuletusi oma lõbuks – justkui ei seaks kogu nende käitumine niisuguseid kinnitusi kahtluse alla. On ka sellised, kes surmtõsiselt väidavad, et kirjutavad rahvale ja et nende rafineeritud šaraadid on mõeldud vaimutoiduks lihtsatele inimestele. Ometigi usuvad kõik vääramatult luule ühiskondlikusse vastukajasse ja neil on raske mõista, kuidas võib neid sellelt tahult rünnata. Nad ütlevad: “Kuidas nii! Kuidas te võite kahelda? Kas te ei näe rahvahulkasid, kes käivad meie etlemistel? Meie luulekogude kordustrükke? Meist kirjutatud lugematuid uurimusi, artikleid, traktaate? Imetlust, mis ümbritseb kuulsaid poeete? Just te ise ei taha näha seda, mis on...”
Mis ma neile siis vastan? Et kõik see on – illusioon. See on tõsi, et etlemistele voorib väge hulganisti, aga tõsi on ka see, et isegi väga haritud kuulaja ei ole võimeline lõpuni mõistma seal etteloetud luuletust. Korduvalt on mul tulnud osaleda nendel lootusetutel istungitel, kus retsiteeritakse luuletus luuletuse järel – ent igaüht neist tuleks lugeda suurima tähelepanuga vähemalt kolm korda, et ligilähedaseltki lahti mõtestada tema sisu. Aga mis puutub raamatutesse, siis me kõik teame, et tuhandeid köiteid ostetakse selleks, et need lugemata riiulisse pista. Ning poeesiast kirjutavad, nagu juba ütlesime, poeedid. Ja imetlus? Kas hobused võiduajamistel ei ärata veelgi suuremat imetlust, aga mida ühist on igasuguste rivaalitsemiste ja võiduajamistega kaasnevatel rahvuslikel ja muudel ambitsioonidel sügava kunstielamusega?
Oma õigsusest hoolimata ei oleks selline vastus ammendav. Meie lävimine kunstiga on palju sügavam ja keerulisem. Ja vähemalt minu arust on ilmselge, et kui me sellest üldse midagi mõista tahame, siis peame lahti ütlema sellisest lihtsustavatest väljenditest nagu “kunst vaimustab meid” või “me naudime kunsti”. Ei, kunst vaimustab meid ainult teatud määral ning naudingud, mida see pakub, on kahtlased... Ja kas võibki olla teisiti, kui suhtlemine suure kunstiga kujutab vaevalist ja keerulist läbikäimist elutarkade, avarapilguliste ja erakordselt tundlike inimestega. Me ei naudi – me pigem üritame nautida... ja me ei mõista... me püüame mõista...
Kui pealiskaudne on mõte, mis taandab selle komplitseeritud nähtuse algeliseks formuleeringuks: kunst vaimustab, sest on ilus. “Ah, nii palju on snoobe... ent mina pole snoob, mina tunnistan otse, kui minule midagi ei meeldi,” ütleb see lihtsameelsus ja talle tundub, et kõik ongi joonde aetud.
Siin on selgelt mängus tegurid, millel pole midagi ühist esteetikaga. Kui meid koolis poleks sunnitud kunstist vaimustuma, kas meil jätkuks siis hilisemas eas selle jaoks nii palju valmis vaimustust? Kui kogu meie kultuuriorganisatsioon poleks meile kunsti peale surunud, kas me siis tunneksime selle vastu niisugust huvi? Kas me ei ela oma vaimustuses välja vajadust müüdi ja jumaluse järele, kas me kõrgemaid imetledes ei arva ennastki kõrgemale tõusvat? Aga eelkõige, kas see imetlus ja vaimustus sünnib “meie seest” või “meie vahel”? Kui kontserdil kõlab tormiline aplaus, siis ei tähenda see üldse, et iga plaksutaja oleks vaimustuses. Üks arglik plaksutus kutsub välja teise ning vastamisi üksteist õhutades tekibki lõpuks olukord, kus kõik peavad sisimas selle kollektiivse hullusega kohanema. Kõik käituvad, nagu oleksid vaimustatud, ehkki tegelikult ei ole keegi, vähemalt sel määral mitte.
Oleks ekslik ja haletsusväärselt naiivne nõuda luulelt või ka mõnelt muult kunstilt, et ta oleks lihtsalt niisama inimliku naudingu allikas. Ja kui me sellest vaatepunktist heidame pilgu poeetide ja nende kummardajate maailmale, siis tunduvad kõik selle absurdsused ja naeruväärsused õigustatuna: nähtavasti peabki nii olema ja selline ongi asjade loomulik seis, et kunst, nagu ka vaimustus, mida ta äratab, on pigem kollektiivi vaimusünnitis kui indiviidi vahetu reaktsioon.
Aga ometigi ei ole see nii. Ometigi ei suuda ka selline lähenemine päästa poeete, tuua poeesia palgetele elu ja tegelikkuse puna. Kui tegelikkus ongi seesugune, siis nemad endale igatahes sellest aru ei anna. Neile on kõik lihtne: laulik laulab ja kuulaja kuulab vaimustunult. Üks on kindel: kui nad suudaksid tunnistada neid tõdesid ja teha neist vastavad järeldused, siis peaks radikaalselt muutuma nende suhtumine laulu. Ent ärge muretsege: poeetide puhul ei muutu kunagi midagi. Ja ärge looge endale illusioone, et nad osutavad sellele kollektiivsele jõule, mis võltsib meie individuaalset tunnetust, mingit vastupanu – kasvõi siis sellegi nimel, et kunst ei oleks fiktsioon ja tseremoonia, vaid inimese tõeline lävimine inimesega. Ei, need mungad langetavad alistunult pea!
Mungad? See ei tähenda, et ma oleksin Issanda Jumala või tema rohkete käskude vastane. Aga isegi religioon sureb hetkel, mil see muutub paljalt rituaaliks. Liiga kergesti ohverdame oma eksistentsi ehtsuse ja kaalukuse nendel altaritel.

Witold Gombrowicz
Tõlkinud Hendrik Lindepuu

hingematvas üksinduses koos Hannes Varblase luuletustega

miks meile elamiseks antud aeg on puhaspaljas roe
miks kulgemine tema püsimises kõdundab me koe
miks kogemus sest sündind meile tühjagi ei loe
miks aja hullus teeb meist talle turvalise toe

---------------------

miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv
miks peatuma ei sunni sind me silme neimaläik
miks elu ragiseb su hamba all kui liiv
miks on nii jälk su kondipurustaja käik
miks tõbrastunud aeg su kestus pole viiv

-------------------------------

pajulehed iiling pööras pahupidi
sõnu kulutasid seletamaks seda seni
kuni mõte väärdus sõnatuseks suule
äraspidi eluks päripäine luule

leinapaju lehtis kohisevaks kaseks
jõgi koondus järveks vesilahes
hilja adusid ta määndumisi mädasooks
kirja pandi ametlikuks elulooks

seisuvetes heiastuva taeva kõrgus
mõni ütles põlemine mõni elupõlgus
ise teadsid täpselt kõledus ja kartus
hingematvas üksinduses Eestis Tartus

----------------------------
meelevaldselt siia kopeeritud noort Vesket mõjutanud H.Varblase kogust "Avalikult halb"

enda MISKISUSELE

sulgurlihasena sitta tükeldada
ja olla moodne

võtan teid nüüd kõiki vastutusele
teie junnide ja avalike urineerimiste eest
võtan teid nüüd kõiki kõige eest vastutusele
meelevaldse munadesügamise
ja kasutatud tampoonide äraviskamise eest
võtan teid nüüd
kõiki kõige eest vastutusele
võtan sind vastutusele sinu möla eest
ja sind sinu paksu kõhu eest
ning sind su rõvedate hammaste eest
võtan nüüd kohe
kohe võtangi
võtan sult ära su vastutuse ja vastutan ise
vastutan kõigi eest
kuid te peate aru saama
et hiljem võtan teid uuesti kõige eest vastutusele
teie igava keele ja mõttetu rahvuse eest
teie lollide silmade ja rasvaste juuste eest
teie talumatult nõmeda haisu eest
võtan kohe jah ja ütlen
miks te end ei vaata peeglist
ja ei pese hommikuti
kas tahate et võtaksin teid uuesti vastutusele
siis teadke et ühel hetkel pole enam mille eest
vastutada
ja vastutuski ei tähenda siis enam midagi
aga ikka ma vastutan
ja teie olete vastutavad
sellepärast loe uuesti
ja vastuta
või ole vastutu

raamatupoes seal on

intrigeerivad elulood
kinkeraamatud
müügitabeli I kohal eneseabi ja idamaine sisekaemus
ajaloonurgas kaela langemas käsitlused psühhopaatidest
vist ka guaššvärve ja filmiplaate
ja minu soov yhtida kõikide
kaanestatud naistega

usalduskriisidest

tihti tusastab kultuur, mis on vist
mõeldud sisepaguluse kangaks
pääsemata klaassilmade jaoks siiski
usalduskriisidest
lihtsalt keeruline uskuda seda mis
pole kordagi komistanud sygismutta
oksendanud täis mantlirevääre
kurtnud olemise kurbust
tyhjadel tänavatel
adudes et häda viiv ning moodne stepihunt naiiv
või põletanud sõrmeotsi aktsiisivaba mahorkaga
keeruline uskuda seda mis
ei vajagi eneseõigustust
ei kahtle endas hetkekski
vaid kuldab kõike
sygavamõtteliste tiraadidega
EKSISTENTSIALISMIST
KYYNLAVALGUSE IMETTEGEVAST TOIMEST
YRGSEST HEADUSEST NING ENDA JUMALIKUST YLEVUSEST
jah ennusta tulevikku mulle ennusta
kes sa loed sartre'd ja coelhot
ja väikest printsigi sa loed
ennusta mulle tulevikku
peida taskutesse peod mis
veatud nagu Salvitul
ennusta mulle tulevikku
seda ju võiks osata
veatutes pihkudes veatud definitsioonid
sellest Elust Tõelisest
jaga jälki elukogemust kui
oled lõpetanud pragude täitmise myyris
iseenese tyhisusega
kas oskad