seda et

tasa ja targu

vaatan sust mööda ning

möödumises kostub

rongimürina kaja

sygisene torm

 sügisesest tormist tuleneb 

üks iseäranis kaunis

eksponentsiaalne seos

see väljendub nimelt selles et

minu kirg sinu vastu on 

pöördvõrdeline sinu minusuunalise

hoolivusega

elu armastus

 vähemasti oled sina

minu elu armastus

väike higipiisk su laubal

peale kirglikku seksi

imetlen su väikeseid nibusid mis 

nii kaunilt helgivad

sügiseses õhtu

päikeses

sind

näen sind esmakordselt

ning süda pole patust prii
sind tahaks tahta

elu

lõpuni

 

 bipolaarse patsiendina

on meie maailmale tuttav vaid

hukkamõistmine

ja minnalaskmine

kollektiivne eneseeitus

ja isiklik pihkulöömine

yheskoos ei või ja on keelatud

justkui pilet on läbi

ja piisavalt elatud

mis on organismi väärtus

mis on kultuuri väärtus

ja selle väärtus

kes tahabki lahkuda

kuid viisakaks

ja efektiivseks suremiseks

tuleb asuda kõigepealt enda kallale

ja mitte õhutada teisi astuma

võllapuu lävele

mõistagi on lahtumine yldises

ökonoomsem

pole mingi liigiti kogumine

vaid läheb kõik koos põletamisele

aga hääl tuha seest teab

et häbi on suurem kui leek

mõni arvab et hoida polegi

midagi

suisa kedagi

aga olen näinud

ja on

 mäletad kui teksapykstes tõusid märjalt murult

sigaretid More või Bond mis ostetud said turult

yhisjooneks eeldamine: meid ei ole vaja

yksindus kui kogu maailma ärakustutaja

meie silmades on magnetid

mis tunnevad ära

neidsamu šrapnelle

sõja kajana puutyvedes

meie tyvedes

ja kapillaarides

suletud baarides

teinekord tundub

koju vaarides

et olen teid kusagil näinud

ja et olete surnud

samasid surmasid

 iga suvi on järjest lyhem

ta kingib end neile kel mahti

mu pihus

kesk tolmu ja prahti

kisuvad end juurtest lahti

sõrmed ja sooned ja luud

seal kus kohtume

kus elavad muud

on rohulõhn

muld on 

ja puud

kellelgi on alati august

või eelviimane mai

saadan sulle unne

oma kareda pai

bye bye

kuskil eksisteerivate standardite järgi

on sinu käsutusse antud märgid ja komad

ilmselge jultumus

ja egoismi ilming

minu sõnad on pimedas laiali

seal näeme ilmselt

kindlasti

siis ytled kuis oli

 talveöö salv kell null 33

on laetud sinu poolmantliga

tark tõstab käed ja langeb

näoli hange

kaks auku kuklal

kolmas on sisehaav

 konservipurgi sisu mida saatus meil serveerib

yldiselt šokeeriv on ja jälgiks prepareerib

laegast mis on lahti ilma tinata ei sulge

enda peegelpilti plekil vaadata ei julge

ymbrikus on kutse publik tuleb viimseks kellaks

käsi väriseb ja hinges läheb järsku hellaks

astud lavale ja avad selle mis on antud

tuled vilguvad ja sina

joovastusest kantud

esine nyyd hästi

sul on sõnad ammu peas

loe sildilt kuidas võiks ja kästi

mis vabadus

ja järgmine on juba reas

 seda käehoidmist ei olegi olnud

polnud lubatud lubada tulla

kõik vale ent syyd ju ei olnud

möödub aasta ja veel

kraabib sõnadel peale

nagu matustel pihk

mõne peotäie liiva

ja mulla

-----

uskusin tundus et pildid ja meel

on lõplik ja teisiti yldse ei või

nyyd talvi kolmkymmend ja lisaksin veel

et mida see sulle va rumal peast tõi

jah pole soodukaid otsind

palju hinnaalandust teind

olen piisavalt yksi 

ukselt uksele käind

kuid nii näruselt tundmas kui ennast

olen harva teid näind